Emu sõda: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Kõik
(Erinevus puudub)

Redaktsioon: 18. august 2020, kell 14:23


Emu sõda, tuntud ka kui Suur Emu sõda, oli Austraalias 1932. aasta teisel poolel korraldatud ebameeldivate metsloomade (nende jaoks kahjurite) haldamiseks korraldatud sõjaline operatsioon, et lahendada põllumeeste muret emude arvu pärast, kes tegutsesid Campioni linnaosas. Ebaõnnestunud katsed ohjeldada Austraalia suuri lennuvõimetuid linde ja nende populatsiooni palkasid Austraalia kaitseministeerium Lewise relvadega relvastatud sõdurid - see viis meedia juhtunule panema hüüd nime "Emu sõda". Kuigi hukkus palju linde, püsis emu populatsioon endiselt ja põhjustas jätkuvalt saagi hävinemist.

Eellugu

Austraalia valitsus andis I maailmasõja veteranidele maad, millel tegeleda põllumajandusega. 4 aastat peale I maailmasõda valitses Lääne-Austraalias põud ning suur majanduskriis, mille tõttu juba kesist viljasaaki ei suudetud maha müüa, kuna vilja hind oli madal ja valitsus ei suutnud pakkuda piisavat toetust farmide jätkusuutlikuks tegevusteks, kuigi nad seda olid lubanud põua alguses.

Põua tõttu tulid emud Austraalia sisemaalt toitu ja vett otsima rannikute lähistelt, inimasustuste lähedalt. Tuhanded emud tekitasid edasisi kahjusid kohalikele põllukultuuridele ja veevarudele, sest linde olevat hinnanguliselt olnud üle 20000-e[1] Kuigi tavaliselt koosneb emukari kõigest paarisajast isendist, võivad nad eriolukordades koguneda suurematesse, mitmetuhandelisest isendist koosnevaks karjaks. Emud asusid elama põldudel, kus nad rikkusid ja sõid saaki ja lõhkusid aedu põldude ümber. Lõhutud aedade tõttu pääsesid ka jänesed põldudele, suurendades veelgi kahjut põldudele.

Mures põllumehed saatsid veteranidest koosneva esinduse Austraalia kaitseministri Sir George Pearce-i jutule, sooviga sõjaväe sekkumist emu probleemi. Veteranid olid Ilmasõjas näinud kuulipildujate tulejõudu ja effektiivsust masside vastu, millest tulenevalt nad pakkusid, et sõjavägi saaks hävitada probleemsed linnud nende relvadega kiirelt. Minister nõustus tingimusel, et kuulipildujaid kasutavad ainult Austraalia sõjaväe isikkoosseis, talumehed finantseerivad sõdurite toidu, majutuse ja kasutatava laskemoona ning riigivalitsus rahastab sõdurite transpordi. Minister pooldas farmerite ideed ka seepärast, et nägi situatsioonis võimalust pakkuda sõduritele kogemust liikuva sihtmärgi pihta tulistamise näol. Hiljem on kritiseeritud seda otsust väites, et minister nõustus talumeeste ettepanekuga kõigest selleks, et jätta avalikusele mulje, nagu riik toetaks talumehi, kuigi raha ei olnund raske majandusliku ja poliitilise olukorra pärast.

"Sõda"

Sõjaväeline sekkumine pidi algama 1932. aasta oktoobris. Seda „sõda“ juhtis Major G. P. W. Meredith, Kes oli Austraalia kuningliku 7. raske suurtüki patarei ülem.

Meredithi alluvuses olid seersant S. McMurray ja seersant Gunner j. O’Halloran. Seersantide olid relvastatud Lewise kuulipildujate ja 10 000 padruniga. Ülesande teostus pidi küll korraks peatuma, kuna algas suur vihma sadu mis ajas emud laiali suuremale maa-alale. Vihm lõppes 1932. aasta 2. novembris. Sõduritel kästi lisaks koguda 100 emu kasukat, et nende sulgedest saaks kergratsaväele mütse teha.

Esimene katse

2. Novembril liikusid sõdurid Campioni, kus märgati 50 emut. Kuna linnud olid relvade laskeulatusest väljas hakkasid kohalikud neid ümber piirama aga linnud jagunesid väikestesse gruppidesse ja jooksid minema, mis muutis nende laskmise raskeks. Kuigi esimene valang oli ebatäpne, siis teisel katse suudeti „hulk“ emusid tappa, arvatakse et 2. novembril hukkus 12 emu.

Järgmine märkimisväärne sündmus toimus 4. novembril, Meredith oli ülesse seadnud varitsuse lähedal asuva tammi juurde. Üle tuhande emu oli nähtud varitsuse poole liikumas. Seekord ootasid sõdurid, et emud jõuaks lähemale. Kui nad olid jõudnud piisavalt lähedale avasid sõdurid tule, ent relvad kiilusid kinni ja ainult 12 emu said surma. Tol päeval enam rohkem emusid ei nähtud.

Järgnevatel päevadel otsustas Meredith liikuda rohkem lõuna poole kus väidetavalt olid rahulikumad emud. Ka sealt ei leidnud nad palju edu, neljadaks päevaks oli armee märganud, et igal väiksemal emu karjal oli oma pealik, - suurem mustade sulgedega lind kes seisis valves kui teised rüüstasid põlde. Nad proovisid ka paigutada kuulipildujat auto katusele, kuid ka see ei viinud neid eduni, kuna auto ei suutnud emudega sammu pidada ja maa oli nii künklik, et muutis relva ebatäpseks. Kaheksandaks novembriks, 6 päeva peale esimest kontakti oli raisatud 2500 padrunit, osad andmed väidavad et oli hävitatud vaid 50 lindu kuid kohalikud arvavad, et see number oli 200 ja 500 vahel. Meredithi sõnul tema sõdurid viga ei saanud. Peale seda sõjavägi eemaldus.

Samuti 8. novembril arutleti Austraalia parlamendis selle operatsiooni kasulikuse üle. Kuna meedias liikus ringi läbikukkunud operatsiooni negatiivne tagasiside. Kus oli kirjas, et „ainult paar emut“.

Major Meredith väitis peale taandumist, "If we had a military division with the bullet-carrying capacity of these birds it would face any army in the world. They could face machine guns with the invulnerability of tanks. They are like Zulus....".

"Kui meil oleks sõjaline diviis, millel oleks nendle lindudele sarnane võime kuulide tabamusi taluda, seisaks see silmitsi ükskõik millise armeega maailmas. Nad oleksid võimelised jooksma tormi kuulipildujatele tankidele sarnase haavatamatusega. Nad on nagu Zuulud ...".

Teine katse

Pärast sõjaväe taandumist jätkusid emude rünnakud põllukultuuride vastu. Põllumehed palusid taas toetust, viidates kuumale ilmale ja põuale, mille tõttu tuhanded emud tungisid põllumeeste taludesse. Lääne-Austraalia peaminister James Mitchell oli tugevalt selle poolt, et taastatakse sõjaline abi. Samal ajal anti välja raport milles toodi välja, et esimeses operatsioonis tapeti 300 emu.

Austraalia kaitseminister kiitis taotluse heaks 12. novembril 1932. Ta kaitses oma otsust Senati ees, selgitades miks on vaja saata sõdurid lahingusse, et peatada tõsine põllumajandusoht emude näol.

Ehkki sõjavägi laenutas Lääne-Austraalia valitsusele relvad, ei kaasnenud sellega sõdurid.

Kuna osariigis polnud piisavalt kogenuid sõdureid siis oli see Meredithile probleemiks.

Juba 13. novembril 1932 saatis esimese kahe päeva jooksul ebakompetentset sõjaväge teatav edu: umbes 40 emu tapeti.

2. detsembriks tapsid sõdurid umbes 100 emu nädalas.

Kui Meredith kutsuti tagasi 10. detsembril, ta raporteeris, et umbes 986 emu on tapetud ja selleks kulutati 9,860 padrunit ehk 10 padrunit iga emu kohta. Lisaks väitis Meredith, et umbes 2500 haavata saanud lindu suri vigastuste tagajärjel.

Tapatalgute lõpus raporteeriti, et kuigi Lewis Gun kuulipildujate kasutamine oli paljudes kohtades kritiseeritud, osutus see meetod siiski tõhusaks ja päästis paljude talumeeste nisusaagi.

Tagajärg

Vaatamata kaasnevatele  probleemidele taotlesid piirkonna põllumehed 1934., 1943. ja 1948. aastal taas sõjalist abi, mille valitsus pidi tagasi lükkama.  Selle asemel jätkati 1923. aastal alustatud pearaha süsteemi ja see osutus tõhusaks: 1934. aastal nõuti pearaha 57,034 korda kuue kuu jooksul.

Aastaks 1932 olid Emu sõja jutud levinud ja jõudnud Inglismaale. Mõned konservatistid protesteerisid emude tapmise vastu.

Emud on Austraalias alates 1999. aastast kaitse all. Rahvusvaheline Looduskaitseliit(IUCN) hindab emusid elujõulisteks, ja nende arvukus on hinnanguliselt 680 000 isendit. Kuigi Austraalia mandril on emud laialt levinud, on Tasmaania ja Kingi saarel elanud alamliigid väljasurnud

  1. [[‎18.‎08.‎2020 13:49] Tarvi Teras: http://www.fiveoclockwave.com/2008/12/emu-war.html "The Emu War"]. {{netiviide}}: kontrolli parameetri |url= väärtust (juhend)