Sulu sultanaat: erinevus redaktsioonide vahel

Sõdade ja vallutusretkede käigus tegid nii piirkondlikud kui piirkondadevahelised kaubateed, mis läbisid Sulu saarestikku läbi radikaalse muutuse, vähendades oluliselt sultanaadi varasemat tähtsust. Sadamalinnu kontrollisid eurooplased, aurulaevade kasutuselevõtu ja pideva sõjategevuse tõttu minetasid Tausugi laevastik ja sadamad oma varasema tähtsuse. Selle kõige tulemusena keskendus enamik tausugide merendusressursse mõnda aega pigem kohalikule piraatlusele kui regulaarsele kaubandustegevusele. Aastal 1851, pärast kindral Urbiztondo edukat pealetungi, oli sultan Mohammad Pulalun sunnitud alla kirjutama paktile, mis pani sultanaadi vasalliseisusse, liites selle Hispaania monarhiaga. Vastavalt pakti Hispaania-poolsele tekstile loovutas sultan oma suveräänsed õigused Hispaaniale. Tausugi tõlgendus nende lepingu tekstis aga oli hoopis mõõdukam – kõigest Hispaania ülima suveräänsuse tunnistamine teatud ajaks, jättes sultani ainuõigused puutumata. Pingeline olukord aga jätkus ning pärast dramaatilist piiramist ja lahingut 1876. aastal okupeerisid hispaanlased sultanaadi pealinna Jolo. Aga ka see ei suutnud – ei de facto ega de jure – sultanaadi määratule autonoomiale lõppu teha. Hispaania võimud seisid silmitsi mitmel korral veriste ülestõusudega ja lõpuks kehtis Hispaania riigivõim ainult kohalike garnisonide piires. Hiljem andis Hispaania oma õigused ja nõuded üle USA-le ja Ameerika esindajad kordasid – tahtmatult või tahtlikult – samasugust "kahekeelset trikki", kui sultan Jamalul Kiram II kirjutas alla Batesi lepingule. Selle lepingu kuulutas USA aga ühepoolselt kehtetuks, jättes sultani (tema tugevale protestile vaatamata) oluliselt halvemasse olukorda. Ameeriklaste katse seda piirkonda täielikult koloniseerida viis väga verise [[morode ülestõus]]uni. Sõda lõppes väga traagiliste sündmustega ja tohutute inimkaotustega. 1915. aastal allkirjastati uus leping. Jamalul Kiram II oli sunnitud Ameerika kindralkuberneri Frank W. Carpenteri nõudel loobuma lõviosast oma võimust ja eelisõigustest USA kasuks ning nõustuma Ameerika ülemvõimuga Sulu sultanaadi aladel. Siiski – vastupidiseltvastupidi sellele, mida Carpenter uhkelt kuulutas – ei võtnud pakt sultanilt ära kogu tema ilmalikku võimu vaid säilitas seda. Võimekas ja mittevaenulik Filipiinide kindralkuberner Carpenter oli oma rahuarmastavate plaanidega vastuolus hulga sõjaliselt meelestatud ametnikega ja nendega väideldes oli tal mitmeid põhjuseid uut pakti ületähtsustada. Peamise põhjusena sooviti vältida uusi ülestõuse ja seetõttu kinnitati paktis sultani religioosse ning Tausugi rahva kuninga rolli ja säilisid ka tema ''fons honorum'''i õigused (seisuslikud õigused anda aadlitiitleid).

'''Datu Sadja''', mismida antakseannab sultani pooltsultan eluks ajaks lihtinimestele kõrgeima austusavaldusena silmapaistvate teenete või vapruse eest. Tiitlikandja poole tuleb ametlikult pöörduda Tema Ekstellents [[Datu Sadja]] (H.E). Nende abikaasad saavad seadusliku abielu teel tiitli Tema Ekstellents Dayang. Datu Sadja meessoost järeltulijad saavad automaatselt primogenituuri alusel tiitli "tuan" ja naissoost pärijad aadlitiitli "sitti". Datu Sadja [[aadlitiitel]] on Euroopa hierarhias samastatav [[krahv]]itiitliga.