Karoliine hõbelõng: erinevus redaktsioonide vahel

Allegoorilises loos tuleb Karoliinel teel iseendani esmalt rinda pista Petumeele ([[Luule Komissarov]]) ja Libekeelega ([[Ines Aru]]), kes kuningatütre sohu juhatavad. Järgnev on kui läbilõige eesti [[mütoloogia]]st. Karoliine ja talle järgnev kerjuseks maskeerunud Kaspar katsuvad üheskoos jõudu Näkiga ([[Heli Kohv]]) ning lahutavad kaks vana vimmameest, Mülkakolli ([[Jüri Vlassov]]) ja Laukakolli ([[Mihkel Smeljanski]]), kes kuidagimoodi ei suuda omavahel järve jagada. Müstikat lisab salalike laugaste ja põlislaante vahel uneaur, mis iga elusolendi magama paneb ja unne jätabki. Võidetakse seegi katsumus. Koos jõutakse viimaks sügavasse metsa, kus Karoliinel tuleb taas võidelda hirmu ja isekusega ning riskida eluga, et päästa nõidusest Libahunt.

Pärast röövlite ([[Tõnu Kark]], [[Jüri Krjukov]], [[Ain Lutsepp]], [[Ago Roo]], [[Urmas Kibuspuu]], [[Väino Laes]]) kätte langemist ja röövlikamba ülekavaldamist jõuab Karoliine koos Kaspariga viimaks tagasi koduradadele, kus lossi lähedal seisvas püstkojas püüab vokil hõbelõnga ketrata, kuid see ei õnnestu tal. Ent siis ilmub keegi kaunis daam – endine Libahunt, –kes vokil hõbelõnga ketrab.õpetab Karoliine õpib samuti ketrama ning ta mõistab, et elu mõte on armastuses ja töös. Karoliine ja Kaspar abielluvad.