Doktorikraad: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub
PResümee puudub
8. rida:
Mõnes riigis (näiteks Saksamaal) võib doktorikraadile järgneda habilitatsioon.
 
Doktorikraadi andmise õigus on üldreeglinapeamiselt tunnustatud [[ülikool]]idel. Doktorikraadi saamiseks peab tavaliselt selle taotlejal reeglina olema juba olemas sellest madalama astmega teaduskraad (tavaliselt magistrikraad). Doktorikraadi saamisele eelneb [[doktorantuur]], mis võib kesta kuni 3 aastat, paljudes maades aga ka kauem. Doktorantuuri käigus kirjutab doktorant (doktorikraadi taotleja) vajalikud teadustööd (avaldab teadusartikleid, valmistab ette doktoriväitekirja), sooritab vastavad eksamid jmt. Doktorantuur lõpeb doktoriväitekirja kaitsmisega vastava ülikooli teadusnõukogu ees.
 
Doktorikraad pärineb keskaegsetest [[ülikool]]idest (''doctor'' – [[ladina keel]]es "õpetaja"). Eri maades ja mõnikord ka eri ülikoolides või koguni erialati esitatakse doktorikraadi saamisel erinevaid nõudmisi. ReeglinaTavaliselt annab doktorikraad õiguse kandideerida ülikoolides õppejõu kohale – näiteks peab Eestis bakalaureuseõppe õppejõududest 50% olema doktorikraad. Mõnel maal võivad professeerumisel lisanduda eritingimused nagu näiteks [[habilitatsioon]].
 
Eestis on doktorikraadi nimetus enamikul erialadel "filosoofiadoktor" (''dr. phil.,'' inglispärane lühend PhD.), millele lisatakse sulgudes täidetud [[õppekava]] nimetus või kitsam õppekavajärgne spetsialiseerumine. Eraldi kraadinimetused on teoloogiadoktor (ladina lühend ''dr. theol.'') ja õigusteaduste doktor (''dr. jur.''). Paljudes maades on kasutusel kraadid nagu meditsiinidoktor (''dr. med.''), majandusteaduste doktor (''dr. rer. oec.'') jne.