Põletuskiri: erinevus redaktsioonide vahel
Uus lehekülg: ''''Põletuskiri''' on eesti etnograafias puuesemeile tulise raudora või kindlat motiivi kujutava kirjarauaga sissepõletatud ornament.<ref name="EKSS">Ee...' |
(Erinevus puudub)
|
Viimane redaktsioon: 1. august 2020, kell 09:32
Põletuskiri on eesti etnograafias puuesemeile tulise raudora või kindlat motiivi kujutava kirjarauaga sissepõletatud ornament.[1]
Põletuskirjadega kaunistati eriti 19. sajandil õllekanne, veimevakku, riidekirste jms. Kaunistused põletati esemetele põhiliselt kirjaraua või -templiga. Seda teostati üksikute väikeste elementide abil: ring(null), joon, täpp, kurvijoon(ussijoon), punktiirjoon, kõverik, tärn, kaar(kuusirp), härjasilm, nurk, rist, ärtu, risti, kaldrist, romb, veskitiivad, neljaleheline õis, tüüriratas, siksak, väädid jms. Mõned üksikmotiivid (nagu ring ja täpp) olid eriti laia levikuga. Osa motiividest oli piirkondliku levikuga: kapsaraua kujund oli levinud Eesti loodeosas, romb ehk sõelapõhjakiri Läänemaal jne.[2]
Ornamentika teostuseks valitud elemendid kujundas iga meister ise vastavalt oskustele.[2]
Vaata ka muuda
Viited muuda
- ↑ Eesti keele seletav sõnaraamat Vaadatud 31.07.2020
- ↑ 2,0 2,1 Eesti etnograafia sõnaraamat. Arvi Ränk. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 1996. Lk 155