Vladimir Bukovski: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Kruusamägi (arutelu | kaastöö) PResümee puudub |
Elmar värs (arutelu | kaastöö) Kirjutasin peatüki "Elukäik ja tegevus" |
||
17. rida:
Keskkooli viimases klassis visati koolist välja kuna toimetas põrandaalust ajakirja. Lõpetas õhtukeskkooli ja astus 1960. aastal [[Moskva Riiklik Ülikool|Moskva Riiklikku Ülikooli]] bioloogiat õppima, kuid eksmatrikuleeriti järgmise aasta sügisel komsomoliorganisatsiooni kritiseerimise eest.<ref>https://www.nationalreview.com/2019/05/vladimir-bukovsky-legendary-dissident-conversation/</ref> Ta oli juba 1960. aasta sügisel hakanud koos sõpradega käima [[Majakovski väljak]]ul, kus toimusid mitteformaalsed noorte kogunemised (loeti luuletusi, mängiti kitarril lugusid jne), mis olid võimudele pinnuks silmas. Sellised noorte kogunemised, hoolimata ilmast, toimusid Majakovski ausamba juures Moskvas alates ausamba püstitamisest 1958. aastal kuni oktoobrini 1961, mil võimud keelasid väljakul kogunemised.<ref>http://old.memo.ru/history/majak/</ref> Majakovski väljakul tutvus ta mitmete dissidentidega, nende hulgas põrandaaluste ''[[samizdat]]'' väljaannete toimetajate Vladimir Ossipovi ja Juri Galanskoviga.
Bukovski arreteeriti 6. oktoobril 1961 oma kodus [[KGB]] poolt, olles eelnevalt nende poolt läbipekstud.<ref>http://antisoviet.imwerden.net/bukovsky_v_to_build.pdf Pp. 156</ref>. Ta viidi Lubjankale, kus peale päevläbi kestnud ülekuulamist ööseks tagasi koju sõidutati.<sup>[4]</sup> 9. oktoobril peeti Majakovski väljaku seltskonna poolt viimane kogunemine: luuletusi loeti nii Majakovski väljakul, kui V. I. Lenini nimelise Nõukogude Liidu Riikliku Raamatukogu ees. Samal ajal toimus Kremlis 22. NLKP konngress. Õhtu edenedes ilmusid Lenini nimelise raamatukogu ette rohkearvuliselt kongressi delegaate, kellele demonstrandid kurtsid oma kurba saatust KGB käes. Antud üritust kirjeldas ka Nõukogude ametlik meedia, kus Bukovskit nimetati "läbikukkunud tudengiks, kes on eksinud hea elu vastu, mida tema isa üritas talle anda."<sup>[5]</sup>
Neli kuud hiljem toimus suletud kohtuistung, kus rida tema kamraade saadeti pikemaks ajaks vangi süüdistatuna "nõukogudevastases agitatsiooni aja propagandas" kuna lugesid Majakovski väljakul luuletusi. Kartes arreteerimist ühines Bukovski Siberisse suunduva geoloogilise ekspeditsiooniga. Ta oli Siberis pool aastat ja pöördus sügisel1962 tagasi Moskvasse.
1. juunil 1961 vahistati ta oma kodus KGB poolt uuesti. Süüdistatuna Nõukogude Liidus keelatud Milovan Djilasi raamatu "Uus klass: Kommunistliku süsteemi analüüs" omamises ja paljundamises. Bukovskile pandi skisofreenia diagnoos ja ta saadeti Leningradi Eripsüühiaatriahaiglasse, kus ta viibis veebruarini 1965. Seal tutvus ta endise Nõukogude kindralmajor, nüüdse psühhiaatriahaiglasse suletud dissidendi Petro Grigorenkoga.
Tagasi Moskvas aitas ta korraldada 5. detsembril 1965 meeleavaldust Moskva Puškini väljakul kirjanike Juli Danieli ja Andrei Sinjavski üle peetava kohtuprotsessi vastu. Sellel esimesel Nõukogude Liidus pärast sõda toimunud poliitilisel meeleavaldusel nn. Glasnosti miitingul ("''Митинг гласности''") ta ise ei osalenud kuna arreteeriti kolm päeva varem. Seejärel veetis kaheksa kuud Serpski nimelise psühhiatriakeskuse kinnises osakonnas. Psühhiaatrite kolleegiumi liikmete arvamus temast lahknes: kaks leidsid, et ta on vaimuhaige ja kaks jällegi arvas, et terve. Tollal lasti Läände minna tema sõbral kirjanik V. Tarsisel, kes korraldas Bukovski toetuseks laialdase kampaania, mille tulemusena augustis 1966 saabus Moskvasse Amnesty Internatsionali delegatsioon. Rahvusvahelise surve tulemusena Bukovski vabanes augustis 1966.<sup>[6]</sup>
Osales 22. jaanuaril 1967 Puškini väljakul toimunud meeleavalduse organiseerimusel, mis toimus arreteeritud kirjanike Juri Galanskovi, Aleksander Ginzburgi, Aleksei Dobrovolski ja Vera Laškova toetuseks. Arreteeriti jaanuaris 1967. 1. septembril 1967 toimunud kohtuistungil ründas ta oma viimases sõnavõtus Nõukogude võimuesindajaid suutmatuses kaitsta Nõukogude Liidu põhiseadust, mille üks paragrahv lubas korraldada avalikke meeleavaldusi. Tema sõnavõttu kohtus tsiteeriti laialdaselt põrandaalustel samizdat väljaannetes. Kuna keeldus kahetsemast oma tegusid mõistis kohus talle kolm aastat vabadusekaotust üldrežiimiga vanglas. Vabanes Voronži oblastis olevast vangilaagrist jaanuaris 1970.<sup>[7]</sup>
Vabaduses asus uurima Nõukogude psühhiaatriahaiglate tegevust dissidentliku liikumise lämmatamisel. Tal õnnestus saata Läände üle 150 lehekülje dokumente, mis tõendasid Nõukogude psühhiaatriahaiglate kuritegelikku tegevust. Oma kirjas Lääne psühhiaatritele kutsus Bukovski üles käsitlema seda teemat järgmisel rahvusvahelisel psühhiaatriakongressil. Tema kiri ilmus 12. märtsil 1971 Londonis "''The Timesis''" ja veidi hiljem ''British Journal of Psychiatry's.'' Tema poolt Läände smugeldatud dokumendid anti 10. märtsil 1971 välja grupi Prantsuse inimõiguslaste poolt. Novembris 1971 andis Vaimse Tervise Maailmaföderatsioon välja korralduse uurida Bukovski süüdistusi. Selle tulemusena ja rahvusvahelise surve alla sattununa mõistis Maailma Psühhiaatrite Ühendus (WPA) oma kuuendal maailmakongressil hukka Nõukogude psühhiaatriapraktika dissidentide kallal, mille tulemusena Nõukogude Liit lahkus 1983. aastal antud organisatsioonist.
Bukovski vahistati 29. märtsil 1971 Moskva KGB poolt ja suleti Lefortovo vanglasse, kust ta augustis 1971 suunati Serpski nimelise Psühhiaatriakeskuse kinnisesse osakonda. Enne vahistamist ilmus ajalehes "Pravda" paskvill, kus teda nimetati "Nõukogude-vastase tegevusega tegelevaks pahatahtlikuks huligaaniks."<sup>[8]</sup> Kohtuprotsess toimus 5. jaanuaril 1972 Moskva Ljublino rajoonikohtus. Bukovskit süüdistati Nõukogude psühhiaatria laimamises, kontaktides välisajakirjandusega ja põrandaaluste samizdat väljaannete omamises ja levitamises. Oma kaitsekõnes süüdistas Bukovski Nõukogude psühhiaatriahaiglaid kuritegeiikus tegevuses ja ründas täiesti avalikult KGB seadusvastases tegevuses. Ta mõisteti süüdi "Nõukogudevastases agitatsioonis ja progagandas" ning sai maksimumkaristuse - 2 aastat türmivangistust ja 5 viis aasta vangistust range režiimiga vangikoloonias ning seejärel asumisele saatmine viieks aastaks. Samuti pidi ta tasuma kohtukulud 100 rubla. Antud kohtuotsuse vastu protestiti maailmas laialt. 22. jaanuaril 1972 saatisd 52 allakirjutanud Bukovski sõpra kirja ÜRO peasektetär Kurt Waldheimile. 31. jaanuaril ilmus ajalehes "''The Times''" 39 Suurbritannia mõjuka kirjaniku, õpetlase ja poliitiku kiri, 20. jaanuaril ilmus Šveitsi ajalehes ''"Der Bund"'' 75 Šveitsi kirjaniku apell NSV Liidu Ministrite Nõukogu esimehele Aleksei Kossõginile, 21. jaanuaril ilmus Briti ajakirjas "''The Guardian''" akadeemik Andrei Sahharovi apell NLKP Keskkomitee peasekretär Leonid Brežnevile. Kuid kõik see ei aidanud, 22. veebruaril 1972 kinnitas Venemaa NFSV Ülemkohus kohtuotsuse. Bukovski saadeti Vladimiri vanglasse ja sealt edasi Permi oblastisse poliitvangide laagrisse Perm-36. <sup>[9]</sup>
Vanglas olles kirjutas koos oma kaasvangi endise psühhiaatri Semjon Gluzmaniga "Dissidentide psühhiaatria käsiraamatu", kus ta õpetab kuidas psühhiaatrilise sundravi tingimustest käituda ja seda kuidas vältida ülekuulamisel vaimuhaigeks tunnistamist. Raamat ilmus vene keeles 1975. a. algul New Yorgis ja tõlgiti mitmesse keelde.<sup>[10]</sup>
Olles rahvusvahelise surve all nõustus Nõukogude Liit Bukovski väljavahetamisega Tšiili Kommunistliku Partei peasekretär Luiz Corvalan Lepezi vastu, ettepaneku selleks tegi Tšiili tollane diktaator Augusto Pinochet. Vahetus toimus 18. detsembril 1976 Zürichi lennujaamas kuhu käeraudades Bukovskit konvoeeris Nõukogude spetsnazi eriüksus "Alfa".<sup>[11][12][13]</sup>
Asus elama Inglismaale Cambride´i, kus alustas pärast 15 aastast pausi jällegi bioloogia õpinguid omandades Cambridge´i ülikoolist bioloogiamagistri kraadi. Märtsis 1977 võttis teda Valges Majas vastu USA president Jimmy Carter.
1978. aastal ilmus talt memuaarteos "Lossi ehitamas: minu elu teisitimõtlejana" ("''To Build a Castle: My Life as a Dissenter")'', kus ta kirjeldab oma dissidentlikku tegevust.
Peale Nõukogude invasiooni Afganistani oli ta üks Moskva olümpiamängudele lääneriikide boikoti organiseerijatest. 1983. aastal osales Pariisis Resistance Internationali asutamises ja valiti selle presidendiks. Antud organisatsioon esindas nn. Reagani doktriini.
22. märtsil 1987 avaldas koos kuue teise Nõukogude pagulasega artikli "New York Times´is" "Is Glasnost a Game of Mirrors", kus ta kahtles Gorbatšovi reformide siiruses.<sup>[14]</sup> Artikkel leidis maailmas laialdast tähelepanu.
1991. a. aprillis külastas Boriss Jeltsini kutsel Moskvat. 1991. aasta septembris külastas ta uuesti NSV Liitu, kus kohtus KGB viimase esimehe Vadim Bakatiniga. Enda omal äranägemisel võttis ta NLKP endise keskkomitee hoonest välja enam kui 3000 lehte salajasi dokumente. 11. septembril 1991 kirjutasid ta koos Venemaa Riikliku Arhiiviteenistuse juhataja Rudolf Pihojaga alla lepingule "NSVL parteistruktuuride ja riiklike julgeolekuorganite tegevuse uurimise rahvusvahelise komisjoni kohta", mille kohaselt peaksid komisjoni kuuluma eelkõige Hooveri instituut, Ameerika ettevõtlusinstituut, raadiojaama "Vabadus" uurimisosakond, Venemaa Riiklik Humanitaarülikool ja ühendus "Memoriaal".
5. detsembril 1991 annuleeris Venemaa Ülemkohus talle mõistetud kohtuotsused ja rehabiliteeris ta täielikult.<sup>[15]</sup>
==Viited==
| |||