Lääne-Frangi riik: erinevus redaktsioonide vahel

Aastal 876 tungis Charles [[Lotharingia]] idaossa, kuid kaotas [[Andernach]]is [[Ludwig II]]-le. [[877]]. aastal tungis [[Itaalia kuningriik (keskaegne)|Itaaliasse]] [[Ida-Frangi riik|Ida-Frang]]i [[Ida-Frangi kuningas|kuningas]] [[Karlmann (Ida-Frangi kuningas)|Karlmann]], [[Charles Paljaspea]] aga suri 877. aastal. Kui Lääne-Frangi riigi Charles II Paljaspea aastal 877 suri, nõudsid nad Charles'iCharlesi pojalt [[Louis II (Lääne-Frangi kuningas)|Louis II Kogelejalt]] taas [[Kesk-Frangi riik|Kesk-Frangi]] kuninga [[Lothar I (Frangi keiser)|Lothar I]] pärandit, samuti keisritiitlit. Seoses Lääne-Frangi riigi nõrgenemisega sai [[Karlmann (Ida-Frangi kuningas)|Karlmann]] Itaalia kuningaks, samas sisenes [[Ludwig Noorem]] Lääne-Lotringi, mille Charles'iCharlesi pojapojad [[Louis III (Lääne-Frangi kuningas)|Louis III]] ja [[Karlmann (Lääne-Frangi kuningas)|Karlmann II]] aastal 880 [[Ribemonti leping]]uga talle loovutasid. [[Frangi keiser|Frangi keisri]] surma järel nõudis Ida-Frangi kuningas Karlmann Frangi keisrikrooni endale, kuid paavst ei tahtnud seda talle anda. Karlmanni haigestumisel tungisid tema liitlased [[Spoleto hertsogkond|Spoleto]] [[Spoleto hertsog|hertsog]] [[Lamberto I]] ja [[Toscana mark|Toscana margi]] [[Tuscia markkrahv|markkrahv]] [[Adalberto I]] Rooma ning vangistasid paavsti, nõudes Rooma elanikelt truudusvannet Karlmannile. Paavst [[Johannes VIII]] keeldus okupeerijate nõudmisi täitmast ja põgenes Lääne-Frangi riiki, kus ta kroonis [[7. september|7. septembril]] [[878]] [[Troyes]] kuningaks Louis II. [[Frangi riik|Frangi]] [[Frangi keiser|keisri]]ks Louis II siiski ei saanud, sest juba järgmise aasta aprillis ta suri, olles valmistumas retkeks [[viikingid|viikingite]] vastu. Et ta valitsusaeg kestis vaevalt poolteist aastat, ei jõudnud ta midagi erilist korda saata.

Pärast [[Louis II (Lääne-Frangi kuningas)|Louis II]] surma sai kuningaks tema vanem poeg, [[Louis III (Lääne-Frangi kuningas)|Louis III]], kes aga suri juba [[882]], kui ta veel 20-aastanegi polnud, [[hobune|hobuse]] seljast kukkudes. Siis sai Lääne-Frangi kuningaks [[Karlmann II]], kes aga suri [[jahipidamine|jahi]]õnnetusel [[884]], samuti enne 20. sünnipäeva. Järgmiseks kuningaks ei valitud noorimat [[Charles III Lihtsameelne|Charles'iCharlesi]], kes oli veel liiga noor, vaid tema onu [[Karl Paks]], kes oli ühtse [[Frangi riik|Frangi riigi]] viimane valitseja.

Prantsuse alade ülikud polnud aga Charlesi valitsemisega rahul. Vastumeelsust tekitas eeskätt see, et ta oli enda soosikuks ja nõunikuks määranud [[Hagano]], kes oli küll aadlik, aga mitte kõrgaadlik. Ta oli Frederuna sugulane ja pärit Lotringist, aga kuningakotta tuli alles pärast Frederuna surma [[917]]. Ülikute mõõt sai täis siis, kui Charles hakkas Haganole annetama [[benefiits]]e ja muid valdusi, mis kuulusid teistele. Siiski ei olnud vastuseis Charles'ileCharlesile päris üksmeelne. Umbes 921. aastal kasvas rahulolematus Charlesi üle, ta pagendati ning 29. juunil 922 krooniti vastukuningaks Odo vend [[Robert I (Lääne-Frangi kuningas)|Robert I]].

Kui läänefrangid Charles'iCharlesi aastal 922 kukutasid, jäi Charles III Lihtsameelne [[Lotharingia]]s kuningaks, kust ta püüdis aastal 923 oma teist kuningriiki tagasi vallutada. Charles kogus kokku sõjaväe ning asus vastulöögile, ta püüti kinni ja vangistati, kus ta aastal 929 suri. 15. juunil 923 toimunud lahingus aga [[Robert I (Lääne-Frangi kuningas)|Robert I]] hukkus. Tema perekond, hilisemad [[Kapetingid]] ([[Hugues Suur]], 922–956 ja [[Hugues Capet]], 956–987), valitses kogu [[Neustria]]t aastani 987, kui [[Hugues Capet]] valiti kuningaks.