Erinevus lehekülje "Märt Laarman" redaktsioonide vahel

Eemaldatud 59 baiti ,  10 kuu eest
resümee puudub
P
Oma loomingutee algupoolel on Märt Laarman öelnud: "Meil vaadatakse graafikale üldse nagu mingi teise järgu kunstile. Loomulikult see publiku suhtumine puulõikesse ja üldse graafikasse ei soodusta ta erilist õitselepuhkemist." Sel ajal oli ta üks väheseid Eesti graafikuid ning võiks olla üks kunstnikke, tänu kellele tekkis ja arenes Eesti paljundusgraafika. 1930. aastate teisel poolel pühendus Laarman bibliofiilsete raamatute tegemisele, [[eksliibris]]ele ja väikeses formaadis vabagraafikale. 1937. aastal ilmus Laarmanilt mapp "Kymme puulõike-eksliibrist käsitrykis I", 1940. aastal teine mapp, 1943. aastal kolmas. Aastal 1939 lõi ta puulõiked bibliofiilsetele raamatutele "Pikse palve" ([[Oskar Loorits]]a järelsõnaga), Hjalmar Gullbergi "Kolm laulu" (Märt Laarmani tõlkes) ja Laarmani enda "Kylmad ruba’iid".<ref>Mai Levin. Tipptegijad Tallinnas. Näituse "Eesti graafika ajalugu 1860-1944" saatetekst, Eesti Kunstimuuseum, 2015</ref>
 
1940. aastail töötas Märt Laarman edukalt edasi nii vabagraafiku kui ka raamatukujundajana. Teda süüdistati sel ajal [[Võitlus formalismi vastu|formalismis]] ehk eemaldumises tolleaegsest kunstiringkonnast. TegelikultTa oli ta tollal üks viljakamaid raamatukunstnikke, kujundades üle 40 teose. Parimaiks näiteiks võib neist pidada 1946. aastal ilmunud [[Friedebert Tuglas]]e "Elu ja kangastused" ja 1948. aastal ilmunud [[Lydia Koidula]] "Valik luulet".
 
1950. aastail tegeles Märt Laarman Friedebert Tuglase teoste kaheksa köite illustreerimisega, kuid suutis selle kõrvalt luua ka palju vabagraafilisi lehti, mida samuti peetakse eesti kunsti paremikku kuuluvaks.
Anonüümne kasutaja