David Velleman: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
12. rida:
==Looming==
===Praktiline refleksioon (raamat)===
"Practical Reflection" (1989) on artiklite kogumik [[ratsionaalne toimija|ratsionaalse toimija]] loomusest. Keskne tees on sissejuhatuse järgi: kui tahad teada, kuidas ratsionaalne toimija võib välja näha, siis vaata peeglisse. Nägu peeglis ühtaegu vaatab ennast ja näitab ennast.
[[Tervemõistuslik käitumispsühholoogia]] [[seletus|seletab]] inimese [[tegu]]sid tema [[soov]]ide, [[uskumus]]te, [[harjumus]]te, [[emotsioon]]ide, [[iseloomujoon]]te jms kaudu. Sellest tuleneb arusaam inimesest kui [[toimija]]st, mis tundub olevat vastuolus kas [[kogemus]]e või iseendaga. Psühholoogiline seletus tundub olevat omamoodi [[põhjuslik seletus]], nii et tundub näiteks, et soovid avaldavad rõhku või toodavad soojust. Aga soovi järgiv tegutsemine ei tundu nagu tuldvõtmisena: välja jääb [[ratsionaalne autonoomia|ratsionaalse autonoomiaga]] teadvuslik [[mina]], kes saab [[refleksioon|reflekteerida]] soovide kui [[põhjend|alus]]te üle ning [[otsus]]tada, kas neid järgides tegutseda. Lisaks [[motiiv]]ide [[põhjuslik jõud|põhjuslikule jõule]] tunneme ka sellise [[autonoomia]] olemasolu. Kuidas neid tundeid ühtses arusaamas ühitada?
Tavaliselt me [[teadmine|teame]], mida me teame, ja tundub, et meil ei ole tarvis seda avastada, vaid meil on tunne, nagu me leiutaksime seda. Aga kui tegusid põhjustavad motiivid, siis see ei saa nii olla. Kuidas meil saab siis olla nendest [[spontaanne teadmine]]?
Velleman lähtub ideest, et nood metafüüsilised küsimused tuleb allutada neile epistemoloogilistele küsimustele. Võib-olla eneseuurimine, mille refleksioon (peeglist vaatamine) toimija juurest leiab, teebki toimija [[autonoomne toimija|autonoomseks]]. Nende küsimuste uurimine sai alguse [[Elizabeth Anscombe]]'i raamatust "[[Intention]]" ja [[Stuart Hampshire]]'i raamatust "[[Thought and Action]]".
Velleman ei uuri, kas [[ratsionaalne toimijalikkus]] on olemas ja missugune ta on, vaid missugune ta võib olla, sest esimestele küsimustele ei saa ilma empiirilise uurimiseta vastata. Ta püüab näidata, kuidas ta võib olemas olla, ja heita valgust selle mõistele.
Mõnikord öeldakse, et tegutsemise [[põhjend]]id soosivad, soovitavad või kirjutavad ette tegusid, mille põhjendid nad on: neil on [[normatiivne jõud]]. Ratsionaalseid toimijaid peetakse ka autonoomseteks. Ja tavaliselt arvatakse, et autonoomia on seotud võimega tunnistada põhjendite soovitavat jõudu ning seda järgides tegutseda, võib-olla isegi seisneb selles. Mida normatiivsus ja autonoomia ning nende seos tähendavad? Sellele küsimusele saab Vellemani arvates vastata hüpoteetiliste näidetega.
{{pooleli}}
===Armastus kui moraalne emotsioon===
{{Vaata|Love as a Moral Emotion}}
| |||