Lilla: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
126. rida:
 
=== Lilla värvus taimedel ===
Üheks peamisteks [[Õis|õie]]värvuste põhjustajateks on flavonoidide hulka kuuluvad antotsüaanid. Kolmeks laiemalt levinud antotsüaaniks on pelargonidiin, tsüanidiin ja delfinidiin, mis erinevad üksteisest vaid [[hüdroksüülrühm]]ade arvu poolest. Mida rohkem hüdroksüülrühmi, seda sinisem pigment on, nii et ühe hüdroksüülrühmaga pigment värvib õied punaseks, kahega violetseks ja kolme hüdroksüülrühmaga siniseks. Kuna antotsüaanid annavad õitele ja viljadele[[viljad]]ele nende värvuse, siis on neil oluline roll loomade ligimeelitamisel nii tolmendamiseks[[Tolmlemine|tolmeldamiseks]] kui ka seemnete levitamiseks<ref>[https://www.botany.ut.ee/Maarja_Samel_bak.pdf Maarja Samel. Eesti taimede õievärvuste spekter. Tartu, 2006. lk 6]</ref>. Õie pigmenteerunud osades varieerub antotsüaanide sisaldus 0,01%-st kuni 15%-ni kudede kuivkaalust ja isegi sama perekonna või liigi esindajad võivad erineda antotsüaani sisalduse poolest sadu kordi<ref>[https://www.botany.ut.ee/Maarja_Samel_bak.pdf Maarja Samel. Eesti taimede õievärvuste spekter. Tartu, 2006. lk 9]</ref>.
Üheks peamisteks õievärvuste põhjustajateks on flavonoidide hulka kuuluvad antotsüaanid. Kolmeks laiemalt levinud antotsüaaniks on pelargonidiin, tsüanidiin ja delfinidiin, mis erinevad üksteisest vaid hüdroksüülrühmade
arvu poolest. Mida rohkem hüdroksüülrühmi, seda sinisem pigment on, nii et ühe hüdroksüülrühmaga pigment värvib õied punaseks, kahega violetseks ja kolme hüdroksüülrühmaga siniseks. Kuna antotsüaanid annavad õitele ja viljadele nende värvuse, siis on neil oluline roll loomade ligimeelitamisel nii tolmendamiseks kui ka seemnete levitamiseks<ref>[https://www.botany.ut.ee/Maarja_Samel_bak.pdf Maarja Samel. Eesti taimede õievärvuste spekter. Tartu, 2006. lk 6]</ref>. Õie pigmenteerunud osades varieerub antotsüaanide sisaldus 0,01%-st kuni 15%-ni kudede kuivkaalust ja isegi sama perekonna või liigi esindajad võivad erineda antotsüaani sisalduse poolest sadu kordi<ref>[https://www.botany.ut.ee/Maarja_Samel_bak.pdf Maarja Samel. Eesti taimede õievärvuste spekter. Tartu, 2006. lk 9]</ref>.
 
Suure mõjuga taimede õievärvusele on antotsüaanide kompleksid erinevate kaaspigmentidega. Need on mitmesugused orgaanilised ühendid nagu [[parkained]] ja [[kaneelhape|kaneelhappe]] derivaadid, kuid kõige sagedamini on need antotsüaanidele lähedased ühendid mõnest teisest flavonoidide klassist<ref>[https://www.botany.ut.ee/Maarja_Samel_bak.pdf Maarja Samel. Eesti taimede õievärvuste spekter. Tartu, 2006. lk 9]</ref>.
 
Tegelikult annavad antotsüaanid ka muudele eri taimeosadele - [[punane kapsas|punase kapsa]] lehtedele, [[Mustikas|mustika]], [[viinapuu]] ja [[baklažaan]]i viljadele, [[härghein]]a lehtedele - laia värvispektri õrnroosast kuni mustjaslillani. Värv ja selle intensiivsus sõltub nii pigmendi kontsentratsioonist kui ka sellest, millised paljudest võimalikest antotsüaanide konkreetses taime osas on olemas ja tavaliselt annab värvi erinevate antotsüanidiinide kombinatsioon – mustika viljale annavad värvuse näiteks [[delfinidiin]], [[tsüanidiin]], [[petunidiin]], [[peonidiin]] ja [[malvidiin]]<ref>[http://vana.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/artikkel1397_1376.html P. Raudsepp. Valged mustikad ja valge põdrakanep. Eesti Loodus, 2006/2]</ref>.
 
==== Õied ====