1920. aastate lõpul viisid [[William David Wright]] ja [[John Guild]] läbi rea [[eksperiment]]e vabatahtlikega, et saada teada, kuidas keskmine inimene värve näeb. Eesmärgiks oli arvutada välja vastavad arvulised väärtused.
Tulemuste varieeruvus elimineeriti kolorimeetrilise standardvaatleja mõistega. StndardvaatlejaStandardvaatleja nägemisväljaks võeti 2° kõrvalekalle vaatamissunast (umbes 1 eurose mündi suurune ala, kui seda hoida väljasirutataud käes enda ees). Piiratud välja suurus vastab suurima nägemisretseptorite tihedusega alale silmas (tegelikult kasutab inimese suuremat nägemisvälja ja 1976. aastal korrigeeriti arvutused lähtudes 10° kõrvalekaldest). Arvutustes tugineti nägemise kolmekomponentsuse teooriale ([[võrkkest]]a kolme tüüpi valgustundlikud rakud, mis on häälestunud igaüks ühele eri värvusega kiirgusele), mille järgi oli igale tajutud värvusele võimalik leida vaste kolme aditiivse [[primaarvärvus]]e - [[Sinine|sinise]], [[Punane|punase]] ja [[Roheline|rohelise]] - kiirguse seguna. Arvuliselt nimetati primaarvärvuste kiirguse koguseid kolmevärviteguriteks (''tristimulus values'').
CIE asendas aditiivsete primaarvärvuste tähised RGB tähistega XYZ eeldusega, et nende võrdsed kogused annavad standardtingimustes kokku valge valguse. Värvikomponendid on kolme füüsikalise põhivärvuse kogused, mille liitmisel tekib kolorimeetriline võrdsus mõõdetava värvusega.
