Erinevus lehekülje "Inimteadused" redaktsioonide vahel

resümee puudub
P (siselingid)
 
'''Inimteadused''' (varem [[humanitaarteadused]]) on [[psühholoogia]] ja juturavi ([[psühhoanalüüs]]), [[inimeseõpetus]], kirjandus, rahvakultuur (etnoloogia), müüdiõpetus, [[ideoloogia]], osapositivistlik ajalookirjutus, [[Ajalugu|ajaloostmajandusteadus]], [[politoloogia]] ja osa [[Ühiskonnateadus|ühiskonnateadusest]]. Inimteadused paiknevad filosoofia, keeleteaduse ja ökonoomia kõrval, nende vaheväljadel, nende peegeldusruumis. Inimese ainulaadsus, seespoolsus ([[subjektiivsus]]) ja keerukus ei takista inimesel saada teaduse objektiks. Inimteaduste eriomane lähenemine (erinevalt [[positivism]]ist) on mõistmine ja seletus.<ref name=":0">Leho Lamus. "[[Mõtlemise mõistevõrk]]", lk 157.</ref>
 
[[Michel Foucault]] järgi inimteadused on lausungite ([[diskursus]]te) rühmad, mille uurimisobjektiks on kõik see, mis [[Inimene|inimeses]] on [[Kogemuslikkus|kogemuslik]]. Inimteadused tekkisid 19. sajandil. Kogemusteaduste objektiks on elu, [[keel]] ja töö. Inimteaduste objektiks on inimese elamine, kõne ja tootmine. Inimteadustes uuritakse esindusi, tänu millele inimene elab ja elu ettekujutab. Inimteaduste objekt pole keel, vaid see olend, kes [[Kõne (retoorika)|kõneldes]] endale ette kujutab sõnade ja lausete mõtet, ning lõpuks loob endale ettekujutuse ka keelest.<ref name=":0" />
3469

muudatust