Esimene Poola jagamine: erinevus redaktsioonide vahel

Aastal [[1772]] aset leidnud '''esimeneEsimene Poola jagamine''', mis leidis aset [[1772]]. aastal, oli esimene kolmest jagamisest (ehk riigi osalisest [[annekteerimine|annekteerimisest]]), mis aastaks [[1795]] tegid [[Rzeczpospolita]]le lõpu. Esimese [[Poola jagamised|jagamise]] peamiseks motiiviks olid [[Venemaa keisririik|Venemaa]] võimu kasv, mis hakkas ohustama [[Preisi kuningriik|Preisimaad]] ja [[Habsburgid]]e [[Austria keisririik]]i. Jagamise kavandas [[Friedrich II (Preisimaa)|Friedrich Suur]], et hoida austerlasi, kes olid sõdades [[Otomani impeerium]]iga edu saavutanud Venemaa peale kadedad, uut sõda alustamast. Nõrgenenud ja juba niigi Venemaa kontrolli all olev Rzeczpospolita oli sunnitud loovutama oma tugevamatele naabritele – Venemaale, Austriale ja Preisimaale – suuri maa-alasid, et Kesk-Euroopas taastuks nende kolme riigi vaheline regionaalne tasakaal. Kuna Poola ei suutnud end efektiivselt kaitsta ja riigis olid juba varem võõrväed, siis oli ka [[Seim (Poola)|Seimseim]] sunnitud aastal [[1773]] nende kolme välisriigi korraldatud [[Jagamisseim]]i istungitel selle ratifitseerima.

Jagamise ametlikuks ettekäändeks kujunes Bari konföderatsiooni pooldajate katse 3. novembril 1771 röövida kuningas Poniatowski.<ref>Władysław Konopczyński, Dzieje Polski nowożytnej, Warszawa 1986, kd.II, lk. 632.</ref> Ka tuletasid nad õiguse Poola territooriumidele sellest, et purustasid sõjaliselt Bari konföderatsiooni ja tõid Poolas valitsenud anarhiasse taas korra, millest tulenevalt oli neil õigus teatavale kompensatsioonile.<ref name="aobg9" />

Pärast seda, kui kolm jagamise osapoolt olid endale määratud osad okupeerinud, nõudsid nad, et kuningas [[Stanisław August Poniatowski]] ja [[Seim (Poola)|Seimseim]] nende tegevuse heaks kiidaks. Kuningas pöördus abipalvega [[Lääne-Euroopa]] rahvaste poole ja viivitas Seimiseimi kokkukutsumisega.<ref name="seitseteist" />. Ennekõike pöörduti [[Prantsusmaa]], [[Taani]] ja Austria poole, kuna need riigid olid Poola ja Preisimaa vahelise [[Oliwa rahu]] (ja varasema [[Brombergi rahu]]) garandid.<ref>Tadeusz Cegielski, Łukasz Kądziela, Rozbiory Polski 1772–1793–1795, Warszawa 1990, lk. 146.</ref> Euroopa tolleaegsed suurvõimud aga reageerisid jagamisele täieliku ükskõiksusega – selle vastu tõsteti vaid üksikud protestihääled. Üks jagamise vastu protesteerijaid oli [[Edmund Burke]].<ref name="Britannica" /> Ka [[Voltaire]] nimetas Friedrich II tegusid röövimiseks.<ref name="Elo7J" />

Kuna abi ei olnud saabumas ja [[Varssavi]]s olid kõigi kolme riigi okupatsiooniväed, tagamaks vajaduse korral kasvõi relva jõul seadusandliku kogu kokkukutsumise, siis puudusid neile alistumisele igasugused alternatiivid. Venelased asusid eesotsas oma suursaadiku [[Otto Magnus von Stackelberg (1736–1800)|Otto von Stackelbergiga]] sellele sammule vastu seisvaid saadikuid ähvardama. Otto von Stackelberg teatas, et keeldumise korral hävitavad nad kogu Varssavi. Lisaks ähvardati saadikuid hukkamiste ja nende vara konfiskeerimisega või lubati, et keeldumise korral okupeerivad need kolm riiki veelgi suuremaid maa-alasid.<ref name="r5hiC" /> Vastavalt [[Edward Henry Lewinski Corwin]]ile arreteerisid venelased koguni mõned saadikud ja küüditasid need Siberisse.<ref name="seitseteist" /> Lisaks jagas ta seimi saadikuteleliikmetele 6000 tukati ulatuses altkäemaksu.<ref>Tadeusz Korzon, Wewnętrzne dzieje Polski za Stanisława Augusta, 1897, Kd. III, lk. 61–62.</ref> Stackelberg esindas sel perioodil lisaks Venemaale veel ühtlasi ka Preisimaad ja Austriat.<ref>Emanuel Rostworowski, Jerzy Michalski, O dwóch niezwykłych artykułach Jerzego Łojka, w: Przegląd Historyczny 66/4, 1975, lk. 699</ref>

Kohalikud maanõukogud keeldusid Seimiseimi saadikuid valimast ja alles pärast suuri raskusi õnnestus seimimarssalitel [[Michał Hieronim Radziwiłł]]il ning [[Adam Poniński]]l saadikud istungile kokku koguda, kusjuures seal osales alla poole tavapärasest saadikute arvust. Istungit juhtiv Adam Poniński oli üks arvukatest Venemaalt altkäemaksu saavatest Poola ülikutest, kes täitis nende käske.<ref name="CYjI9" /> Selleks, et ''[[Liberumliberum veto]]'' printsiip seimi tööd ei häiriks ja vallutajate eesmärkidele vastu ei astuks, muutis Poniński tavapärase seimiistungi [[konföderatiivne seim|konföderatiivseks seimiks]], kus kehtis tavapärane häälteenamuse põhimõte. Vaatamata paljude saadikute vastutegevusele (protesteerijate seas olid [[Tadeusz Rejtan]], [[Samuel Korsak]] ja [[Stanisław Bohuszewicz]]), suutis see tänu Poniński, Radziwiłłi ja Poola senatis kõrgel positsioonidel olnud piiskoppide [[Andrzej Młodziejowski]], [[Ignacy Jakub Massalski]] ja [[Antoni Kazimierz Ostrowski]] (viimane neist oli toona Poola [[priimus]]) abil oma eesmärgid saavutada. Seim valis kolmekümneliikmelise komitee, kes pidi tegelema jagamise tehniliste probleemidega. [[18. september|18. septembril]] [[1773]] kirjutas see komitee ametlikult maade loovutamise lepingule alla ja sellega loobus Rzeczpospolita igasugustest pretensioonidest kaotatud territooriumidele.<ref name="seitseteist" />

Sama Seimseim kehtestas ka terve rea seaduseid, mis kinnitasid Poolale saatuslikuks osutunud konstitutsiooniliste puudujääkide järjepidevust. Ühtlasi olid jagamises osalenud riigid nende seaduste garandiks.<ref>Władysław Smoleński (1919). Dzieje narodu polskiego. Gebethner i Wolff. lk. 295–305</ref> Nõrgenenud Poola alustas reforme, millele Venemaa kui üks garantidest reageeris [[Targowica konföderatsioon]]i moodustamisega ja invasiooniga.<ref>Daniel Stone (2001). The Polish-Lithuanian State: 1386–1795. University of Washington Press. lk. 282–285. ISBN 978-0-295-98093-5.</ref> Kuna Poola ja Preisimaa vahel oli varem sõlmitud liiduleping, millest viimane kinni ei pidanud, nõudis Preisimaa valitseja [[Friedrich Wilhelm II]] endale kompensatsiooniks osa Poola aladest, mis tõi aastal 1793 kaasa [[Teine Poola jagamine|teise Poola jagamise]]. Poolakate protestid ja nende kulminatsioon [[Kościuszko ülestõus]]us viisid aastal 1795 [[Kolmas Poola jagamine|kolmanda Poola jagamiseni]].<ref>Davies, Norman. God's Playground: A History of Poland. Revised Edition ed. Oxford: Clarendon Press, 2005.</ref>

* [http://info-poland.buffalo.edu/web/history/partitions/link.shtml Poola jagamised]

* [http://historymedren.about.com/library/text/bltxtpoland13.htm Poola esimene jagamine]

* [http://www.hist.msu.ru/ER/Etext/poland1p.htm Venemaa ja Preisimaa vahelise lepingu tekst] (''[[vene keel]]es'')

* [http://web.archive.org/web/20080119080842/http://ussr.boom.ru/14/14118.html Jagamisest üldisemas ajaloolises kontekstis] (''[[vene keel]]es'')