Eesti rahvusväeosad: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
5. rida:
Esimesed katsed luua Eesti rahvusväeosasid tehti, peale seda kui Saksa Kesiririigi väed olid vallutanud [[Esimene maailmasõda|Esimese maailmasõja]] lahingute käigus [[Läti]] ja [[Riia]] ning moodustati läti sõjaväelastest [[Läti rahvusväeosad]].
[[10. aprill]]il (28. märts [[vkj]]) 1917 toimus Tallinnas [[Grand Marina]] ruumides Eesti sõjameeste esimene organiseerimiskoosolek, kus kogunenud 500 sõdurite esindajat otsustasid, et eesti sõdurid ja ohvitserid on vaja tuua kodumaa läheduses olevale rindele, ning otsustasid võtta suuna rahvusväeosade loomisele. Edasise organiseerimise koordineerimiseks moodustati 10-liikmeline komisjon „[[Eesti Sõjaväelaste Büroo]]”, kuhu kuulusid: [[mitšman]] [[Gerhard Lukk]], lipnik [[Konrad Rotschild]], [[lipnik]] [[Georg Lagus]], [[sõjaväeametnik]] [[Julius Ааmisepp]], [[kapellmeister]] [[Adolf Helder]], sõdurid — H. Visman, [[Arnold Jürgens]], [[Hans Martna]], [[Rudolf Premet]], [[Mihkel Rumba]] ja J. Kiisa.
[[1917]]. aastal oli aga Eesti oli muutunud otseseks rinde [[Tagala (sõjandus)|tagala]]ks ja rindelt pagevate vene sõdurite, röövsalkade, tegevusväljaks, kes eestlaste kui välismaalaste peale vaatasid. [[Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee]] otsustas küsida luba eestlastest üksuse loomiseks Venemaa sõjavägede ülemjuhataja staabist ja selle ainult Eestimaa piirides kasutamiseks. Algatus leidis poolehoidu Tallinna [[Keiser Peeter Suure Merekindlus]]e komandant admiral [[Pjotr Leskov]]ilt, kes oli nõus eestlastega komplekteerima kaks kindluse jalaväepolku ning esines sellekohase ettepanekuga [[Venemaa Ajutine Valitsus|Venemaa Ajutise Valitsuse]] sõjaminister [[Aleksandr Gutškov]]ile. Sellele järgnes 22. aprillil 1917 Vene kindralstaabi mobilisatsiooniosakonna korraldus [[sõjaväeringkond]]adele eestlastest sõjameeste koondamiseks ja kiires korras Tallinna kindluse staabi korraldusse saatmiseks.
| |||