Puistlastilaev: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
→‎Laevatüübid: paak > tank
→‎Peamasinad: paak > tank
207. rida:
 
=== Peamasinad ===
Puistlastilaeva [[masinaruum]] paikneb tavaliselt ahtris [[tekiehitis]]e all ja kütusepaakidekütusetankide peal. Handymax-suurusest suurematel puistlastilaevadel on tavaliselt üks kahetaktiline [[peamasin]], mis on ühendatud ühe fikseeritud sammuga [[sõukruvi]]ga. Elektrit toodetakse [[abimasin]]aga ja vahelduvvoolu generaator on ühendatud otse [[sõuvõll]]iga. Väikestel puistlastilaevadel kasutatakse üht või kaht neljataktilist diiselmasinat, mis on ühendatud läbi käigukasti sõukruviga, sõuvõll võib olla ühendatud vahelduvvoolu generaatoriga.<ref name="SNAME" /> Handysize-suuruses ja suuremate puistlastilaevade keskmine projekteeritud kiirus on 13,5–15 [[sõlm (kiirusühik)|sõlme]].<ref name="mand" /> Sõukruvi pöörlemiskiirus on suhteliselt aeglane, umbes 90 pööret minutis, mis omakord sõltub ka sõukruvi suurusest.<ref name="SNAME" />
 
Tingituna [[1973. aasta naftakriis]]ist, [[1979. aasta energiakriis]]ist ja pidevast nafta hinna tõusust, kavandati 1970. ja 1980. aastate alguses puistlastilaevu, mis kasutasid kütusena sütt. Australian National Lines (ANL) ehitas kaks 74 700-tonnist söel töötavat puistlastilaeva, River Boyne ja River Embely.<ref name="Ewart" /> Samuti ehitas TNT kaks sellist puistlastilaeva, TNT Capricornia ja TNT Capentaria, mille nimedeks said hiljem vastavalt ''Fitzroy River'' ja ''Endeavor River''. Rahaliselt tasus see end laevade eluea jooksul, nende [[aurumasin]]ad arendasid võimsust 19 000 hobujõudu.<ref name="Ewart" /> See strateegia andis huvitava väljakutse puistlastilaevadele, mis veavad [[boksiit]]i ja muid samalaadseid kütuselaste. Need kannatasid kehva masinaruumi ja suuremate hoolduskulude tõttu, võrreldes tänapäevaste diiselmasinatega ning neil tekkisid hooldusprobleemid mittekvaliteetse söe ja selle kõrge hinna tõttu.<ref name="Ewart" />