Francisco Urcuyo asus poliitikaga tegelema aastal 1954. Ta oli kahel korral tervishoiuminister ja kahel korral [[Nicaragua rahvuskongress]]i presidendiks. 1. mail 1967 sai temast Nicaragua asepresident.
[[Anastasio Somoza Debayle]] valis taFrancisco Urcuyo oma järglaseks Francisco Urcuyo. Kui Somoza Debayle 17. juulil 1979 riigist pages, siis võttis tema ameti üle Urcuyo Maliaños ning tema ametiaeg oleks pidanud 1974. aasta konstitutsiooni järgi kehtima 1. maini 1981. Urcuyo alustas dialoogi riigi erinevate poliitiliste jõudude vahel ning teatas oma valmisolekust jätkata aastal 1974 vastu võetud põhiseadusega kooskõlas kuni Anastasio ametiaja lõpuni. Sandinistidest ülestõusnud leidsid aga, et toimuv on vastuolus presidendi kohusetäitja varasemate ametiülesannetega, milleks on võimu sujuv üleandmine.<ref>[https://elpais.com/diario/1979/07/18/internacional/301096808_850215.html «Somoza abandonó Nicaragua en compañía de sus colaboradores directos».] El País. 18. juuli 1979</ref> Ülestõusnud jätkasid pealetungi ja Urcuyo pages 18. juulil [[Guatemala]]sse, loobudes nii sisuliselt võimust.<ref> "Gobernantes de Nicaragua". Ministerio de Educación. 9 December 2012</ref>
