Vladimir-Georg Karasjov-Orgusaar: erinevus redaktsioonide vahel

Oma ainsale mängufilmile "Lindpriid" kirjutas lavastaja 1970. aastal ise stsenaariumi. Aluseks oli Eessaare Aadu ''alias'' [[Jaan Anvelt]]i üks oletatavasti 1923. aastal lõpetamata jäänud teos, mida Vladimir Georg Karasjov-Orgusaar loeb [[eksistentsialism]]i harukordseks väljenduseks eesti kirjanduses. Põranda all konspiratsiooni tingimustes elavate revolutsionääride elu näitavas 4-osalises telefilmis proovis lavastaja rakendada uusi kinematograafilisi väljendusvahendeid. Kuid film pandi n-ö riiulile ja oli aastani 1989 avalikuks esitamiseks keelatud.

 

Märtsis [[1981]] algas Karasjov-Orgusaare ligi poolteise aastakümne pikkune koostöö [[Vabadusraadio]] – [[Raadio Vaba Euroopa]] (RFE–RL) eesti- ja venekeelsete saadete toimetustega. Tema peateemadeks kujunesid Eesti [[sovetiseerimine|sovetiseerimise]] lugu ja selle tagajärjed. Aasta hiljem algatas ta RL-i kaudu [[Langenud Vabadusvõitleja Päev|langenud vabadusvõitleja päev]]a tähistamise mõtte [[27. märts]]il – poliitilisel põhjusel vangistatud eesti teadlase [[Jüri Kukk|Jüri Kuke]] hukkumise ([[Vologda]]s [[1981]]) tähtpäeval. Raadiovestete autorina toetus ta oma loomulikule süüvimisvõimele, ainetundmisele ja oskusele paljastada sovetliku [[propaganda]] fraseoloogiat, alustades [[1940]]. aasta [[juunipööre|juunipöörde]] sotsialistliku revolutsiooni müüdist ja lõpetades müüdiga rahvuskultuuride igakülgsest õitsengust 1980. aastate [[NSV Liit|Nõukogude impeeriumis]]. Ta suutis punavõimu autoriteeti lammutada ka [[psühhoanalüüs]]i vahenditega, juurelda ja selgitada üldtuntud tegelaste käitumismotiive või ülesastumiste tagamõtteid, näiteks [[Gustav Naan]]i ja [[Jaan Kaplinski]] avalikke seisukohavõtte vaadeldes.