Erinevus lehekülje "Jõudude tasakaal" redaktsioonide vahel

P (siselingid)
Jõudude tasakaalu saavutamiseks praktiseeriti pärast Napoleoni sõdade lõppemist 19. sajandi algusest kuni Esimese maailmasõja puhkemiseni suurema või väiksema edukusega ''status quo'' säilitamist. Hoolitseti selle eest, et ükski riik ei oleks küllalt tugev saavutama ülejäänute suhtes sõjalist ülekaalu, mis ohustaks nende julgeolekut. Sel perioodil olid kõik tollased Euroopa juhtriigid Austria, Prantsusmaa, Preisimaa, Suurbritannia ja Venemaa enam-vähem võrdse sõjalise võimsusega. Niipea kui mõni nendest ilmutas mingeid plaane muutuda agressiivseks või ohustada üldist rahu, koondusid teised, kas teadlikku poliitikat ajades või vaistlikult, tema vastu.
 
== [[Maailmakord]] ==
 
Teooria näeb ette, et tasakaal võib olla nii globaalne, piirkondlik kui ka kohalik. Kuid ajalooline tegelikkus on paika pannud, et maailmakord võib avalduda kolme põhitüübi kaudu. Need on unipolaarne, bipolaarne ja multipolaarne.
 
'''Unipolaarne''' (ühepolaarneühepoluseline<ref>Leho Lamus. ''Geopoliitilise võimutasakaalu maailmakord''. Postimees, AK, 11.09.2019</ref>) on see maailmakord, kus jõudude tasakaalu pole ja võim on koondatud ühel või teisel moel hegemoonile. Võimalik on ka selline ühepolaarsus, kus valitseja, kes pole hegemoon, jälgib globaalse ühiskonna kõigi liikmete tegutsemist teatud seaduste raames, mida tunnustavad kõik ühiskonna liikmed.
 
'''Bipolaarne''' (kahepolaarnekahepoluseline) jõudude jaotus jaguneb kahe dominandi vahel ja tähendab globaalses plaanis maailma jagamist mõjusfäärideks kahe võimupositsiooni vahel. Selleks luuakse sõjalis-poliitilisi blokkide, et rajada hädavajalikke ideoloogilisi, usulisi ja kultuurilisi tõkkeid. Kahepolaarse maailmakorra parima ajaloolise näite leiab [[külm sõda|Külm sõja]] perioodist. Sel ajal jagunes maailm selgelt kaheks leeriks, mille dominantideks olid [[Nõukogude Liit]] ja [[USA]]. 20. sajandi teine pool oligi inimkonna ajaloos ainus periood, mil absoluutselt kogu maailm jagunes kaheks leeriks. Erandid selles süsteemis olid individuaalsed ja väljendusid selles, et väikesed ja strateegilisest seisukohast tähtsusetud riigid olid end kuulutanud neutraalseteks. Bipolaarsuse erisuseks võib mõnel juhul olla olukord, kus kaks vastandlikku leeri ühinevad võrdsetel tingimustel. Näiteks Teise maailmasõja ajal [[Adolf Hitler|Hitleri]]-vastane koalitsioon Ameerika Ühendriikide, NSV Liidu ja Suurbritannia koosluses Saksamaa, Itaalia ja Jaapani vastu.
 
'''Multipolaarsus''' (mitmepolaarnemitmepoluseline) on maailmakorra süsteem, milles paljudel (vähemalt kolmel) riigil on ligikaudu võrdne majanduslik ja sõjaline potentsiaal. Multipolaarne maailm kujunes välja 21. sajandi alguseks. Mitmepolaarne süsteem on kõigist olemasolevatest jõudude tasakaalu säilitamiseks kõige stabiilsem. Seal on rikkalik tingimuste valikuvõimalus ning võimalik piiramatu kehtivusaeg.
 
== Kuidas on toimitud? ==
Külma sõja perioodil 1947–1991. aastatel oli suurriikide jõudude tasakaalus hoidmine peamine rahvusvahelise suhtlemise teema. Sellel perioodil oli küsimuseks demokraatliku maailmakorra ja kommunistliku süsteemi ideoloogilise, poliitilise, majandusliku ning militaarse tasakaalu küsimus. Sõjalise tasakaalu nimel käis USA ja Nõukogude Liidu vahel [[võidurelvastumine]], mida käsitleti kui hädavajalikku vahendit üldise rahu ja julgeoleku saavutamiseks. Selle nimel kasutasid mõlemad riigid nende ümber koondunud liitlaste või nende poolt allutatud (okupeeritud) riikide majanduslikku ja sõjalist potentsiaali. Sisuliselt kujunes selles võitluses peamiseks riikide enda juhtiva positsiooni tagamine, mitte niivõrd üldine rahu, julgeolek või õiglus. Mõlemad superriigid olid meelsasti valmis ohverdama nii oma elukorralduse põhimõtteid kui ka väikeriikide enesemääramise õigust. Korduvalt oldi valmis loobuma ka rahust, kui tekkis oht, et olukord läheb ühe või teise poole kahjuks tasakaalust välja.
 
== Viited ==
[[Kategooria:poliitika]]
3470

muudatust