Cluny kloostri algse kiriku (Cluny I) asendas 981. aastal sisse õnnistatudpühitsetud Cluny kloostrikiriku teine taasehitis (Cluny II). Seda tuntakse praegu ainult vanade kirjelduste järgi. See oli lameda lae ja [[transept]]iga basiilika. Peakoori kõrval olid ka kõrvalkoorid või kabelid. XI sajandi lõpul Cluny II lammutati ning abt Hugues (Hugo) ajal alustati selle aja kohta tohutu 181 m pika [[Cluny kolmas kloostrikirik|Cluny kolmanda kloostrikiriku]] (Cluny III) ehitust. Ehitustööd kestsid XII sajandi alguseni. Valmimise järel varises kesklöövi võlvistik sisse, kuid ehitati uuesti üles ja kirik taasõnnistatipühitseti taas 1130 (teistel andmetel 1131) paavst [[Innocentius II]] poolt sisse. Kirik oli viielööviliine basiilika kahe ristlööviga (transeptiga), kooriümbriskäigu ja kabelipärjaga. Läänekülge lisati hiljem kolmelööviline eeskirik või eeskoda. Kesklööv oli kaetud silindervõlviga, külglöövides olid kasutuses ristvõlvid. Sisearhitektuuris imiteeriti detailide kujutamisel osaliselt rooma arhitektuuri motiive ([[kannelüür]]idega [[Pilaster|pilastrid]]). Välisarhitektuuris püüdsid pilku arvukad tornid. Cluny kloostrikirik on olnud eeskujuks arvukate kirikute ja katedraalide ehitamisele.
Cluny III-s olid ka ulatuslikud maalingud, muu hulgas troonil istuv Kristus [[apsiid]]is. Kloostris olid au sees muusika, kirjandus ja kunst ning sarnaselt Clunyst alguse saanud mõttevoolude ja arhitektuuriga levisid needki voolud kloostrist väljapoole, mõjutades terveid koolkondi. Cluny stiil oli toretsev ja rikkalik, sest "ükski hiilgus polnud jumala ülistamiseks liiast".<ref name=":0" /><ref name="lfGcs" />
