Johannes Damaskusest: erinevus redaktsioonide vahel

'''Johannes Damaskusest''' ('''al-Manşūr'''; umbes [[650]] või [[676]] – umbes [[749]]) oli [[munk]] ja [[teoloogia|teoloog]], [[kirikuisa]], [[õigeusk|õigeusu]] ('''vaga Johannes Damaskusest''') ja [[katoliiklus|katoliku]] pühak.

Pärast harilikku prooviaega õnnistas [[Jeruusalemma patriarh]] [[Johannes V (Jeruusalemma patriarh)|Johannes V]] ([[705]]–[[735]]) ta [[preester|preestriks]]. Johannese preestripühitsust on seostatud aastaga [[726]], teise versiooni järgi oli see umbes [[735]]. Johannes oli mõnda aega patriarhikirikus [[jutlustaja]]ks, kuid läks siis oma kloostrisse tagasi. Pärimuse järgi käis ta hiljem ainult üks kord kloostrist väljas, nimelt Konstantinoopolis 754. aasta [[sinod]]il. Ta olevat seal vangi pandud ja teda olevat piinatud, kuid ta olevat pääsenud eluga. Praegu arvatakse, et Johannes suri enne seda sinodit. Johannes kirjutas elu lõpuni teoloogilisi kirjutisi ja kirikulaule. Patriarh küsis Johanneselt sageli nõu ja ka teised [[piiskop]]id hakkasid temalt nõu küsima.

Tema mälestuspäev on õigeusu, katoliku (mittekohustuslik mälestuspäev, ''[[Memoria ad libitum]]'') ning [[anglikaani kirik]]us [[4. detsember]]. Sel päeval 749 või 750 viidi tema säilmed üle Mar Sabasse 749 või 750. Kuni [[1969]]. aastani oli tema mälestuspäev [[katoliiklus|katoliku]] kirikus [[27. märts]]. Tema nimi on ''[[Martyrologium Romanum]]''<nowiki>'is</nowiki>. Johannese mälestuspäeva on peetud ka [[6. mai]]l.

[[Pilt:Ioannis Damasceni Opera.tif|pisi|Ioannis Damasceni Opera, (1603)]]

Esimene Johannese teos, mis [[kreeka keel]]es välja anti, oli ''"Ortodoksse usu täpne esitus''". See ilmus [[Verona]]s [[1531]] Verona piiskopi Joannes Matthaeus Gibertuse egiidi all. Teine sama teose kreekakeelne väljaanne ilmus [[1715]] [[Moldova]]s Joannes Epnesinuse kirjeldusel.

*'"'Ma ei lase [[keiser|keisri]] majesteetlikkust tõest ettepoole (...) Et [[Jumal]] on tahtnud end nähtavaks teha, siis joonista teda piltidele ja näita teda, et ma teda näeksin. Kujuta tema äraütlemata alandust, tema sündi neitsist, tema sündi [[Jordan]]is, tema [[Issanda muutmine|muutmist]] [[Taabori mägi|Taabori mäel]], tema kannatusi, mis meid [[kannatus]]est vabastasid, tema surma, tema [[ime]]sid, tema [[jumalik loomus|jumaliku loomuse]] märke, tema päästvat [[rist]]i, tema haudapanekut, tema [[ülestõusmine|ülestõusmist]], tema [[taevaminemine|taevaminemist]]. Kirjuta kõike seda sõnadega, maali kõike seda värvidega. Ära karda...''"

*''"[[Pühak]]ud on saanud [[arm]]u läbi selleks, millena [[Kristus]] ilmneb loomuse läbi: nad on saanud jumalateks armu läbi, Jumala puhasteks eluasemeteks. Kuidas siis mitte austada elavaid Jumala templeid, Jumala elavaid ihulikke eluasemeid. Olles elavad, on nad Jumala ees julged.''"

*''"Mitte mateeriat ma ei austa, vaid mateeria loojat, kes minu pärast on saanud mateeriaks, valinud oma eluaseme mateerias. Mateeria läbi on ta pannud aluse minu päästele. Tõesti, Sõna on saanud lihaks ja laotanud oma telgi meie sekka (...) Seda mateeriat ma austan kui Jumala energia ja armuga täidetut.''"

*''"Ma ei kujuta Jumalat, Nähtamatut, mitte niivõrd kui ta on nähtamatu, vaid niivõrd kui ta on saanud meile nähtavaks, saades osa meie seisundist.''"

*''"Täna ilmutab end see, mida ihulikel silmadel pole võimalik näha: maine keha, mis kiirgab jumalikku hiilgust, surelik keha, mis ilmutab jumalikkuse kirkust. Sest Sõna on saanud lihaks ja liha Sõnaks, kuigi see ei ole väljunud jumalikust loomusest (...) Inimlikud asjad saavad Jumala asjadeks ja jumalikud asjad inimese omadeks (...) Taabor juubeldab ja rõõmutseb, jumalik ja püha mägi (...) sest ta võistleb armu poolest taevaga. Seal näevad valitud apostlid Kristust oma riigi kirkuses. Seal on surnute ülestõusmine nende usule ilmunud ning Kristus näitab end surnute ja elavate Issandana, tema, kes ta laseb [[Mooses]]t surnute seast ilmuda ja võtab elavate seast tunnistajaks [[Eelia]], jutsarikutsari tulepuhangus. Seal räägivad peamised [[prohvet]]id veel kord prohveti kombel, kuulutades Issanda minekut läbi risti. [...]. Nüüd vuliseb kõik valgusest ja särast. – Kunagi sisenes Mooses jumalikku pilve (...) Ja siis ei suutnud Iisrael pingsalt vaadata kirkust, mis ometi käis põgusalt üle Moosese palge; aga meie kontempleerime kaetud näoga nagu peeglis enda sees Issanda kirkust, "olles muudetud kirkusest kirkusesse nagu Issanda vaimu läbi."''"