Erinevus lehekülje "Evolutsiooniõpetus" redaktsioonide vahel

resümee puudub
'''Evolutsiooniõpetus''' on [[teadus]]lik käsitlus [[elusloodus]]e [[evolutsioon]]ist.
 
Evolutsiooniline bioloogia kui teadus[[Evolutsioonibioloogia]] sai teadusena alguse 24. novembril [[1859]], kui ilmus [[Charles Darwin]]i teos "[[Liikide tekkimine]]", kus ta oli kokku pannud esimese tõese ja sidusa [[teooria]] eluslooduse arenemisest selliseks, nagu see on nüüd.<ref name="Campbell" />
 
Üheks esimeseks evolutsiooniõpetuseks peetakse [[19. sajand]]i algul [[Jean-Baptiste de Lamarck]]i töödes esitatud kirjeldust, mille kohaselt [[liik (bioloogia)|liigid]] on ajalooliselt muutuvad ning võivad pärineda üksteisest. 19. sajandi keskel esitasid [[Charles Darwin]] ja [[Alfred Wallace]] seletuse, mille kohaselt liikide evolutsiooniline teisenemine toimub peamiselt [[looduslik valik|loodusliku valiku]] kaudu. Viimase alusel kujunes [[darvinism]], ning selle järel [[20. sajand]]il [[neodarvinism]] ja [[sünteetiline evolutsiooniteooria]]. Mittedarvinistlikest evolutsiooniõpetustest on üks tuntumaid [[Lev Berg]]i käsitlus [[nomogenees]]ist ehk evolutsioonist kui reeglipäradega protsessist. C. Darwinist erinevad arusaamad olid [[Karl Ernst von Baer]]il.
 
 
 
Evolutsiooniõpetus on üldisem mõiste kui '''evolutsiooniteooria''' – ajaloolise protsessi kohta ei pruugigi mitmete bioloogide (näiteks [[Henni Kallak]]u) meelest üldine teooria võimalik ollagi. Teisalt võib evolutsiooniõpetust vaadata kui evolutsiooniteooriate kogumit. Vahel käsitletakse neid mõisteid ka [[sünonüüm]]idena.
==Evolutsiooniõpetus enne Darwinit==
[[Pilt:Lamarckian_evolution.svg|pisi|evolutsioon läbi Lamarcki silmade]]
[[Charles Darwin]]iDarwini väljapakutud teooriad bioloogilisest evolutsioonist olid omal ajal ühed revolutsioonilisematest, vastandudes tugevalt läänemaailma varasematele uskumustele ning olles samaväärsed [[Isaac Newton]]i füüsikaseadustega. Esmalt olid kõnealused teooriad vastuolus varasema [[Platon]]i absoluutse idee kontseptsiooniga, mille võib lahti mõtestada näitega, et [[hobune]] oma olemuselt on ideaalne, kuid erinevatel isenditel on puudusi, mis muudavadki nad erinevaks.
 
[[Aristoteles]] arendas Platoni kontseptsiooni edasi väites, et looduslikud muutused toimuvad mingil üleval põhjusel. 18. sajandil oli loodusteaduste põhiline funktsioon panna paika süsteem loomisest, mis teeks Jumala[[Jumal]]a töö ja tarkuse hindamise arusaadavamaks. [[Carl von Linné]] oli see, kes oma teoses "[[Looduse süsteem]]" ("Systema Naturae", 1735) pani aluse modernsele organismide klassifikatsioonile. Tema eesmärgiks ei olnud aga mõista evolutsiooni nagu seda mõistetakse nüüd, vaid panna paika mingisugune ajakava jumalikust loomisest. Teda võib pidada ka esmaseks [[taksonoomia]] rajajaks.
 
Võib öelda, et kõige olulisema evolutsioonilise hüpoteesi enne Darwinit püstitas Jean-Baptiste de Lamarck oma [[1809]]. aastal ilmunud teoses "Zooloogia filosoofia" ("Philosophie Zoologique"). Jean-Baptiste de Lamarck arvas, et iga liik on arenenud spontaanselt mingist anorgaanilisest looduse osast. Esimesena oli ta kindel, et liigid on keskkonna mõjul pidevas muutuses ning areng toimub keerukuse suunas, kuna keskkond on pidevas muutumises. Lamarck väitis, et liigid erinevad üksteisest, kuna neile on ellujäämiseks vajalikud erinevad kohastumused, mille tõttu nad vajavadki erinevaid omadusi nii oma anatoomilises kui ka füsioloogilises ehituses. Lamarck uskus, et muutused toimuvad organismi eluajal ja on päritavad. Näiteks võib tuua [[kaelkirjak]]u kaela pikemaks muutumise: kaelkirjakutel oli algselt lühike kael, kuid nad olid sunnitud igapäevaselt kaela sirutama, et ulatuda lehtede järele järjest kõrgemal puu ladvas, niisiis kaelkirjakute kaela pikkus on erinevate individuaalsete organismide arengu tulemus, mitte aja jooksul toimunud muutus kogu populatsioonis. Sellisel arvamusel oli ka muuseas Darwin, tihti omistatakse see valearusaam ainult Lamarcile, aga Darwin uskus, et elujooksul omandatud tunnused päranduvad edasi. Darwini arvates andsid kõik elundid pärilikkuse algeid (gemmulaid), mis kogunesid suguelundisse ja anti sealt edasi järglastele.
Darwini õpetus evolutsioonist sai alguse, kui teadlane teenis H.M.S. [[Beagle (laev)|Beagle]]'i pardal loodusteadlasena (laev, mille Briti merevägi saatis [[Lõuna-Ameerika]]sse, et kaardistada sealseid meresid). Nende aastate jooksul sai Darwinist kogenud loodusteadlane; ta kogus proove, tegi geoloogilisi ja bioloogilisi vaatlusi ning lõi uue ja tõese teooria [[korall]]i[[atoll]]ide tekkimisest.
 
Peatselt pärast Darwini naasmist ekspeditsioonilt tõi ornitoloog [[John Gould]] välja, et teadlase kogutud näited [[laulurästasmaasirk]]testudest [[GalapagoseGalápagose saared|GalapagoseGalápagose saartelt]] olid niivõrd erinevad, et võisid esindada koguni mitut liiki. Lisaks Gouldi väljatoodule jõudis Darwin järeldusele, et ka saartel vaadeldud merikilpkonnad erinesid üksteisest tähelepanuväärselt. Need järeldused panidki aluse ideele, et kõik liigid on arenenud ühest ühisest eellasest. Ta asus koguma tõendeid evolutsiooni toimumisest ja otsima selle põhjuseid.
 
[[1838]]. aastal sattus ta lugema majandusteadlase [[Thomas Robert Malthus]]e esseed, mis väitis, et inimpopulatsiooni liigkiire kasv viib välja [[näljahäda]]ni. See oligi inspiratsioon, mis viis Darwini loodusliku valiku teooria väljatöötamiseni. Teooria seisnes selles, et liigisiseselt jäävad ellu tugevamad indiviidid, kelle kohastumused on konkreetses keskkonnas sobivamad, nende järglased viivad aja jooksul liigi muutumiseni. Edasi veetis Darwin 20 aastat, kogudes veel tõendeid ja üritades veenda teisi teadlasi oma veendumustes. [[1844]] kirjutas ta avaliku essee ja [[1856]] alustas raamatu kirjutamist, mille plaanis nimetada "Looduslik valik" ("Natural Selection""), see aga ei valminud kunagi.
 
1858. aastal sattus tema kätte [[Alfred Russel Wallace]]'i (1823–1913) kirjatöö. Tegemist oli noore loodusteadlasega, kes oli iseseisvalt jõudnud samadele järeldustele, milles seisnes Darwini loodusliku valiku teooria. 1859. aastal ilmus Darwini kuulsaim töö "[[The Origin of Species|Liikide tekkimine]]" ("On the Origin of Species by Means of Natural Selection, or the Preservation of Favoured Races in the Struggle for life"). Edasise elu pühendas Darwin oma evolutsiooniteooria edendamisele. Teosel "Liikide tekkimine" oli kuus parandatud väljaannet, Darwin kirjutas ka artikleid, millest ehk kuulsaim on "[[Inimkonna põlvnemisest]]" ("The Descent of Man").<ref name="Douglas" />