J. R. R. Tolkien: erinevus redaktsioonide vahel

== Elulugu ==

{{vikinda}}

 

 

J. R. R. Tolkien töötas eri rahvaste folkloorse materjaliga, muistendite ja müütidega ning kujundas seda folkloorset materjali vastavalt oma eesmärkidele. Tolkien "sulatas" pärimusliku materjali ümber ja valas uude vormi. Ta andis kangelastele näod ja nimed, tegutsemiseks ruumi. Veelgi enam – ta piiritles ka ajalised raamid. Seda hoolimata asjaolust, et võlujõududest tulvil maailmas on aja kulg mitmesuunaline ning täpselt määratletud ajal vaid dekoratiivne väärtus. Tolkien toob aastaarvud mängu ja muudab selle läbi oma kangelaste ajaloo "reaalsemaks", kui seda suudavad tavapäraselt muinasjuttudes kasutatud terminid nagu "ammu", "ennemuiste" või "vanasti". Valmis salapärane, pisimate detailideni põhjalikult läbi mõeldud maailm mitmesuguste asukate, sugupuude, erinevate keelte, üksikasjalike kaartide ja isegi oma kalendritega.{{lisa viide}}

Tolkieni loodu ja sellega haakuv nii sõnas, pildis kui ka helis on justkui muster, mida võib igas suunas edasi joonistada. See muster tundub kummaliselt tuttav ja omane. Sest need mustrid on kokku segatud paljude rahvaste kollektiivse mälu toitepinnasest.{{lisa viide}}

 

J. R. R. Tolkien sündis Lõuna-Aafrikas Bloemfonteini linnakeses. Mõlemad tema vanemad pärinesid Birminghamist. Isa Arthur Tolkien pärines kuulsast klaveritootjate perekonnast, mis oli laostunud. See oli peamiseks põhjuseks, miks Arthur Tolkien üritas leida õnne asumaalt. Bloemfontein asus sisemaal. Linna ümbrus kubises hüäänidest, huntidest ja metskoertest. Sealne kliima ei sobinud kõigile, nende hulka kuulus ka Ronaldi ema Mabel, kes igatses tagasi "vanale heale Inglismaale".{{lisa viide}}

 

 

Mabel kolis lastega Birminghami lähedale Sarehole'i külla. Seda aega oma elust on Ronald nimetanud õnneajaks, kuid see jäi väga üürikeseks. Sealne vaikne maaolustik, rõõmsad inimesed, kaunid rohelised niidud ja aasad olid tõenäoliselt kääbikute ja Maakonna prototüübid.

 

Aasta 1900 on Tolkieni jaoks mitmes mõttes pöördelise tähendusega. Tema ema Mabel koos õe Mayga otsustas astuda katoliku usku. Otsekohe langes nende peale tulihingelistest baptistidest sugulaste viha. Sellest olukorrast tulenev pinge koos rahalise kitsikusega mõjus halvendavalt Mabeli tervisele. Samal aastal astus Ronald King Edward's Schooli. Perekond kolis Moseleysse, mis asus Birminghamile lähemal.

 

Pärast ema surma võttis poisid oma hoole alla kohaliku katoliku koguduse preester Isa Francis Xavier Morgan. 1905. aastal leidsid Ronald ja Hilary peavarju tädi Beatrice Suffieldi juures. Viimase käest said poisid küll toitu ja ulualust, kuid mitte enamat. Tema suutmatus vanemateta jäänud laste hingemaailma tunnetada päädis Mabelist jäänud kõigi isiklike paberite ja kirjade põletamisega. 1908. aasta algul kolisid poisid proua Faulkneri juurde.{{lisa viide}}

Tolkieni seltsivast meelest annab tunnistust ka koolis tema ümber koondunud ebaametlik ühendus Teeklubi, millesse kuulujaid ühendasid põhjalikud teadmised keeltest ja kirjandusest. Teeklubi kutsuti ka lühendiga TKBS.{{lisa viide}}

 

1911. aastal sai Ronaldist Oxfordi Exeteri Kolledži õppur. Ta kohanes kiiresti uue miljööga ja süüvis ülepeakaela üliõpilasellu. Ta mängis ragbit, osales kolledži esseeklubis ja dialektikaseltsis. Ta võttis osa Stapeldoni väitlusseltsi tegevusest ning asutas ka oma seltsi. Selle nimeks sai Apolaustikud ning seal esineti ettekannetega, peeti diskussioone ja debatte ning korraldati suuri ekstravagantseid õhtusööke. Tolkien oli kõige õnnelikum oma semude seltskonnas, kus hinnati head juttu ja ohtrat tubakat. Tolkien oli liiga seltsiv, et ühestki lõbusast sündmusest kõrvale jääda. Seetõttu kannatas ka õppetöö.{{lisa viide}}

 

Kuid üks osa õppekavas ettenähtud programmist pakkus Tolkienile erilist huvi. Valikaine – võrdlev filoloogia – viis ta kokku silmapaistva õpetlase Joseph Wrightiga, kes andis Tolkienile edasi oma meeletu vaimustuse filoloogia vastu. Wrighti õhutusel süüvis Ronald kõmri keele saladustesse.{{lisa viide}}

 

 

1913. aasta 3. jaanuaril sai Tolkien täisealiseks. Kell kaksteist tõusis ta voodist ja kirjutas Edithile kirja, uuendades oma armutõotusi. Vastuses teatas Edith oma kihlumisest George Fieldiga – mehega, kelle nimi on üksnes selle fakti pärast ajalukku läinud. Tolkien ei tunnistanud end lööduks. Viie päeva pärast kohtus ta Cheltenhami perroonil Edithiga. Õhtuks oli asi niikaugel, et Edith tühistas kihluse ja lubas end Tolkienile.{{lisa viide}}

"Ole tervitatud Earendel, säravaim ingel/ kohal keskmaa, inimestele saadetud." "Tundsin kummalist ärevust," kirjutas Tolkien kaua aega hiljem. "Miski oleks nagu minu sees liigutanud, pooleldi unest ärganud. Nende sõnade taga oli peidus midagi väga kauget, kummalist, kaunist ja kättesaamatut, mis jäi vanainglise keele piiridest väljapoole."{{lisa viide}}

 

 

1914. aasta 8. jaanuaril võeti Edith vastu roomakatoliku kirikusse. Kohe pärast seda kihlati ta ametlikult Ronaldiga. 1914. aasta hilissuvel peatus Ronald oma tädi Jane ja venna Hilary juures talus. Just seal maa viljastavas õhustikus kirjutas Tolkien luuletuse, mille pealkiri oli "Ehatäht Earendeli teekond". See luuletus pani aluse Tolkieni omaloodud mütoloogiale.{{lisa viide}}

 

Samal ajal, kui Ronald kirjutas "Earendeli teekonna", oli Inglismaa juba Saksamaale sõja kuulutanud. Vaatamata üldise patriotismilaine survele otsustas Tolkien sõjaväkke astumisega viivitada ja soovis enne seda vähemasti kraadi ära kaitsta.

1914. aasta jõuluvaheaja algul sõitis Ronald Londonisse, et osaleda TKBS-i kokkutulekul. Kohe pärast seda kohtumist hakkas ta luuletusi kirjutama. Loomulikult polnud esimesed tulemused suuremat väärt, kuid algus oli tehtud ja käsi oli antud. 1915. aasta algul pöördus ta tagasi oma algsete Earendili värsside juurde ning asus nende teemast laiema tagapõhjaga lugu looma. Ta näitas Earendili luuletusi oma sõbrale, kes tahtis teada, millest need õigupoolest räägivad. Tolkien vastas: "Ma ei tea. Püüan välja uurida." Tõepoolest – ta ei pidanud end loo autoriks, vaid legendi avastajaks. Ja selline hoiak jääb teda saatma elu lõpuni.{{lisa viide}}

1921. aastal asus Tolkienide pere elama Leedsi, kus Tolkien oli asunud tööle Leedsi ülikooli inglise keele lektorina. Peres oli selleks ajaks juba 2 poisslast.{{lisa viide}}

 

 

Ka Leedsi aastate jooksul jätkas ta oma mütoloogia kirjutamist. 1923. aasta suveks oli "Kadunud lugude raamat" peaaegu valmis. Oxfordis ja Leedsis oli Tolkien kokku pannud lood, mis rääkisid universumi loomisest, Silmarilide valmistamisest ja sellest, kuidas Morgoth need kaunist Valinori kuningriigist varastas. Töö lõpp oli niisiis käeulatuses, kuid sellest hoolimata ei püüelnud Tolkien lõppeesmärgi poole, vaid hakkas kogu teost hoopis ümber kirjutama. Näis nagu ei tahakski ta teost lõpetada.{{lisa viide}}

1924. aastal sai Tolkien 32-aastaselt professoriks. Briti ülikoolide standardite järgi oli see märkimisväärselt varane iga. 1926. aasta algul pöördus Tolkien tagasi Oxfordi, kus asus tööle anglosaksi keele professorina.{{lisa viide}}

 

 

Tolkieni sõprade hulgast väärib esiletoomist Clive Staples Lewis, keda sõbrad kutsusid Jackiks. Esialgu valitses nende kahe vahel mõningane võõristus, kuid õige pea õppisid mehed teineteist hindama ja juba 1927. aasta maiks oli Tolkien Lewise meelitanud Söeõgijatesse. Sellest sai alguse nende pikk ja keerukas sõprus.{{lisa viide}}

1930. aastate alguses moodustus uus rühmitus – The Inklings. Rühmitus hakkas moodustuma umbes sellel ajal, kui Söeõgijate kooskäimised lakkasid, sest nende eesmärk oli täidetud – tähtsamad islandi saagad said läbi loetud ning lõpuks ka "Vanem Edda". The Inklingsi nime kandis esialgu kirjandusselts, kus loeti ette ja arvustati avaldamata teoseid. See klubi polnud enamat kui hulk sõpru, kes kõik olid meessoost ja ristiusku ning kellest enamus oli huvitatud kirjandusest. Rühmitus kohtus kas kõrtsis või Lewise suures elutoas Magdaleni kolledžis. Keedeti teed, süüdati piibud ja siis otsis keegi välja käsikirja ja hakkas seda valjusti lugema. Järgnesid arvustused. Vahel vaieldi. 30. aastate lõpuks oli The Inklingsist saanud tähtis osa Tolkieni elust. Ta luges nendel koosviibimistel ette ka seni avaldamata "Kääbiku" käsikirja.{{lisa viide}}

 

Kõigi oma akadeemiliste tegemiste kõrval oli Tolkienil tähtis roll täita oma laste kasvatamisel. Selle juurde kuulus ka lugude vestmine oma järeltulijatele. Sel viisil kasutas Tolkien oma kujutlusvõimet, millega ta lõi keerukat "Silmarillioni", märksa lihtsamate lookeste loomiseks.{{lisa viide}}

 

Lühijutud, mis Tolkien 1920.–1930. aastail oma lastele mõeldes kirjutas, olid tulvil fantaasiat ja sügavaid tundeid. Samal ajal tegeles ta suurejoonelisemate teemadega, puudutades vahel Arthuri ja keldi legende, kuid reeglina jäädes siiski enda loodud legendide juurde. Kuid trükki ei jõudnud samas midagi, kui välja arvata üksikud Oxford Magazine'is ilmunud luuletused, mis näitasid tema kolleegidele, et Tolkienile meeldivad loheaarded ja väikesed kummalised mehikesed; kahjutu ajaviide, leidsid nad – ehkki pisut lapsik.{{lisa viide}}

 

 

Pikka aega ei juhtunud selle lausega midagi ning paari aasta jooksul sai sellele lisaks valmis Thróri kaart. Aga 1930. aastate jooksul sai sellest "Kääbik". 1937. aastal, varsti pärast raamatu ilmumist, kirjeldas Christopher Tolkien kirjas jõuluvanale raamatu saamislugu: "Issi kirjutas selle hästi ammu ja luges seda Johnile, Michaelile ja mulle talvel õhtuti pärast teejoomist ette, aga lõpp oli hästi kohmakalt kirjutatud ja polnud üldse trükitud. Ta lõpetas selle eelmine aasta ära."{{lisa viide}}

Tolkien ise nimetas laialdast entusiasmi oma teoste vastu "minu kahetsusväärseks kultuseks". Kuulsus hämmastas teda. Ta kirjutas ühele lugejale: "Kardan, et oma eluajal kultusisikuks saada ei ole sugugi meeldiv. Kuid ma ei leia, et sellest võib ennast täis minna. Vähemasti minul on tunne, et olen väike ja vääritu. Kuid isegi väga tagasihoidliku ebajumala nina ei jää viiruki magusast lõhnast päriselt puutumata."{{lisa viide}}

 

Aastate lisandudes muutusid Tolkieni teatavad isikuomadused üha märgatavamaks. Ta rutakas, viletsa artikulatsiooni ja põimuvate lausetega kõneviis üha süvenes. Teatud moel oli vanadus talle väga raske. Teda kurvastas arusaamine oma võimete kahanemisest. 1965. aastal kirjutas ta: "Mul on raske tööd teha – tunnen end vanana, tuli minu kolde ees on madalaks vajunud." Aeg-ajalt täitis see teda meeleheitega, viimastel eluaastatel oli ta iseäranis aldis laskuma süngusse, mis oli alati ta elu ilmestanud. Samas jäi temas endiselt tugevaks loomuse tahk, mis oli võimeline rõõmustama ja sõprade seltskonnast mõnu tundma.{{lisa viide}}

 

 

== Teosed ==

Ulmekirjanduse BAASis on 13 Tolkieni teost. Peaaegu kõik need on eesti keelde tõlgitud (kirjastus Tiritamm).{{lisa viide}}

 

 

==Vaata ka==

 

== Viited ==