'''"''Harmonices Mundi''"''' ("Maailma harmoonia[õpetus]") on [[Johannes Kepler]]i raamat, milles ta püüab seletada [[planeet]]ide liikumise proportsioone ja geomeetriat [[heliredel]]ite ja [[intervall (muusika)|muusikaliste intervallide]] abil.
Raamat ilmus [[1619]]. Ta kirjutas selle [[Linz]]is.
Kepleri järgi tekitab iga planeet [[Päike]]se ümber [[tiirlemine|tiireldes]] [[Muusikaline heli|tooni]], mille muutuv [[helikõrgus|kõrgus]] oleneb planeedi [[nurkkiirus]]est Päikese suhtes. Mõned planeedid "laulavad" suhteliselt konstantsel toonil: näiteks [[Maa (planeet)|Maa]] toon kõigub üksnes [[pooltoon]]i (16:15) [[Mi (muusika)|mi]]-st [[fa (muusika)|fa]]-ni ja [[Veenus]]e tooni kõikumise intervall on vaid 25:24. Maa tooni väikest ulatust seletab Kepler nii: "Maa laulab mi, fa, mi: juba nendest silpidest võib järeldada, et selles meie kodus valitsevad viletsus [''miseria''] ja nälg [''fames'']."
Väga harva laulavad kõik planeedid koos täielikus harmoonias. Kepler arvas, et seda on ehk ainult üks kord ette tulnud, võib-olla [[maailma loomine|maailma loomise]] ajal.
Üldse arendab ta selles raamatus oma esimese raamatu "''[[Prodromus Dissertationum Mathematicarum Continens Mysterium]]''" [[arvumüstika]]t.
Oma eelmises raamatus "''[[Astronomia nova]]''" oli Kepler esitanud kaks esimest [[Kepleri seadused|Kepleri seadust]] planeetide likumiseliikumise kohta. Kolmas seadus, mis ütleb, et planeedi ja Päikese vahelise [[keskmine kaugus|keskmise kauguse]] [[kuup (algebra)|kuup]] on võrdeline planeedi [[aasta]] [[kestus]]e [[ruut (algebra)|ruuduga]], on esitatud raamatu "''Harmonice Mundi''" 5. peatükis mõnel leheküljel pärast pikka kõrvalepõiget [[astroloogia]]sse.
