Ravimtaimed: erinevus redaktsioonide vahel

Esimesed kirjed ravimtaimede toimest ulatuvad üle 5000 aasta tagusesse perioodi, kus sumerid kirjeldasid köömnete, loorberi ning tüümiani kasutamist ja toimet. Vanimad kirjed hiina herbalismi kohta pärinevad 3. sajandist eKr. Nendes leidub teavet rohkem kui 250 taime kasutamisest raviks. Euroopas toimus esimene uurimus ravimtaimedest 1. sajandil  eKr. Uurimuse nimega „De Materia Medica''“'' viis läbi Kreekakreeka arst Dioskorides.<ref>{{Raamatuviide|autor=Jade Britton|pealkiri=Ravimine taimedega: Traditsiooniliste looduslike ravimeetodite ülevaatlik teejuht|aasta=2013|koht=Tallinn|kirjastus=Varrak|lehekülg=}}</ref>

Keskajal oli taimedega ravimine tavaline, kuid valitsenud ebausu ja hirmu tõttu omistati herbaalmeditsiinile  maagiline toime. Seetõttu kiusati ravitsejaid ja harvavahel kaisegi hukati.<ref name=":0" />

Eesti vanimad kirjalikud allikad ravimtaimedest, mis pärinevad 17. sajandist,  seostuvad peamiselt saksa soost pastorite kirjutatud raamatutega. Pastor O. Jannau kirjeldab 19. sajandil ilmunud raamatu 2. jaos 112 ravimtaimeliiki. See oli esimene Eesti päritolu raamat ravimtaimede raviomadustest.<ref name=":0" />

Bioloogiliselt aktiivsete ainete sisaldus sõltub vegetatsiooniperioodist. Seetõttu tuleks taime maa-aluseid organeid korjata sügisel pärast taime kasvuperioodi lõppemist. Taime maapealseid osi tuleks koguda ainult kuiva ilmaga pealepärast hommikuse kaste kuivamist, pungi varakevadel paisunult, mitte puhkenult ja koort varakevadel mahlade intensiivse liikumise ajal.<ref name=":0" />

Maapealseid osi on  soovitatav koguda pärast hommikuse kaste kuivamist, kuid samas ei tohi seda teha kõige palavamal keskpäeval. Maa-aluseid osi võib korjata iga ilmaga, kuid nende korjamise aeg võiks jääda hommikusse või õhtusse. Ese, millesse drooge korjata, peaks tagama droogile kokkupuute õhuga.<ref name=":1" />

PealeKorjatud taime korjamisttaimes hakkavad taimes toimuma kaks protsessi. Algselt püüab taimeosa sünteesida lihtsamatest ühenditest keerukamaid. See protsess on  kasulik, sest nii tekivad ravimiseks vajalikud ühendid. Hiljem hakkab taim neid keerulisi ühendeid uuesti lagundama. See protsess tuleb ära hoida, sest nii kaotab taim oma raviomadused. Et raviomadused säiliks tuleb taime kuivatada. Keskmiselt 50 °C juures kuivatades peatub enamikenamiku ensüümide töö, kuid mitte ühegi droogi kuivatamisel ei tohiks kasutada temperatuuri, mis on kõrgem kui 60 °C, eeterlike õlide puhul 40 °C.<ref name=":0" />

Ravimtaime raviomaduste säilimisel on suur roll ka droogi säilitamisel. Selle edukaks säilitamiseks tuleb droogi korrapäraselt kuivatada, sest ebapiisavalt kuivatatud droog läheb hallitama ja toimeainete sisaldus langebväheneb kiireltkiiresti. Kuna droog imab seda ümbritsevast keskkonnast niiskust, tuleks seda säilitada kuivas ruumis ja niiskuse eest kaitsvas suletud anumas. Lisaks soovitatakse droogianumaid hoida pimedas, eriti tähtis on see õite, lehtede ja ürdi säilitamisel.<ref name=":1" />

Ravimtaimi on võimalik kasutada mitmel erineval viisil. Need viisid on vesitõmmis,  alkoholtõmmis, õli- ja rasvatõmmis, eeterlikud õlid, aromaatsed veed, siirup, mahl, teesegu, pulber, hautis, mähis või kompress ja inhalatsioonisegu.<ref name=":0" />