DNA: erinevus redaktsioonide vahel

Kuigi suur osa DNAst koosneb klassikalisest neljast nukleosiidist – [[tsütidiin]]ist, [[guanosiin]]ist, [[adenosiin]]ist ja [[tümidiin]]ist –, esineb kõikides organismides ka ebatavalisi nukleosiide. Mõnede [[bakteriofaag]]ide DNA sisaldab tsütosiini asemel [[5-hüdroksümetüültsütosiin]]i. Muudes organismides on tavalised veel [[5-metüültsütosiin]], [[1-metüüluratsiil]], [[2-metüüladeniin]], [[N-6-metüüladeniin]], [[3-metüülguaniin]], [[N-2-metüülguaniin]] jt; enamasti on neil ka mingi [[Funktsioon (bioloogia)|bioloogiline funktsioon]]. Looduslikus DNAs esineb väike osa (~0,1%) lämmastikaluseid [[iminovorm]]is [[aminorühm]]adega või [[enoolvorm]]is [[ketorühm]]adega (vt [[keto-enoolne tasakaal]]). See tingib mitte-[[Watson-Crick-paardumine|Watson-Crick paardumise]] esinemise (nt A*-C), mis on üheks [[mutatsioon]]ide allikaks.

DNA on vesi[[lahus]]tes enamasti [[Elektrolüütiline dissotsiatsioon|dissotseerunuddissotsieerunud]] [[fosforhappejääk]]idega ning moodustab [[katioon]]idega kergesti [[soolad|sooli]]. Madalamatel [[temperatuur]]idel on DNA suhteliselt stabiilne, kõrgematel temperatuuridel laguneb (täpne lagunemistemperatuur oleneb näiteks keskkonna [[pH]]-st, happelises keskkonnas [[hüdrolüüs]]uvad lämmastikaluste ja desoksüribooside vahelised [[glükosiidside]]med). DNA lämmastikalused on reaktsioonivõimelised mitmesuguste [[elektrofiilne reaktsioon|elektrofiilsete]] reagentidega (see on samuti oluline [[mutatsioon]]ide allikas).