Svante Arrhenius: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
P pisitoimetamine
PResümee puudub
8. rida:
 
==== Riias ja reisil ====
Arrhenius saatis oma töö tutvumiseks nii mitmelegi teadlasele, näiteks [[Rudolf Clausius]]ele, [[Rothal Meyer]]ile ja [[Jacobus Henricus van't Hoff]]ile, kellest enamusenamik olidoli sellest palju rohkem vaimustuses kui inimesed Uppsala ülikoolis. Üks teisi oma aja tuntud teadlasi, keda samuti peetakse üheks füüsikalise keemia rajajaks<ref name="hFlA5" />, [[Wilhelm Ostwald]], lausa külastas Arrheniust pärast seda, kui oli tema tööga tutvunud, ning pakkus talle kohta oma uurimisrühmas. Ta töö tegelik väärtus oli tõestatud ning ta sai füüsikalise keemia lektoriks Uppsalas. Edlundi eestvedamisel otsustas Rootsi Teadusteakadeemia anda talle stipendiumi reisimiseks. Nii sai ta oma elektrolüütilise dissotsiatsiooni teooriat täiendamas käia 1886. aastal Ostwaldiga [[Riia]]s ja Kohlrauschiga [[Würzburg]]is, 1887. aastal Boltzmanniga [[Graz]]is, 1888. aastal van't Hoffiga [[Amsterdam]]is. Nende reiside ajal tõestas ta ära elektrolüütilise dissotsiatsiooni mõju [[Osmootne rõhk|osmootsele rõhule]], külmumistemperatuuri langusele ja [[keemistemperatuur]]i tõusule.<ref name=":5" /><ref name=":3" />
 
==== Isiklikku ====
Svante August Arrhenius oli Svante Gustaf Arrheniuse ja Carolina Christina Thunbergi poeg. Ta esivanemad olid põllumehed ning ta isa oli katastrimõõdistaja, onu botaanik.<ref name=":5" />
 
Juba väiksest peale oli talta suurtväga annetandekas matemaatikas. Kolmeaastaselt õppis ta iseseisvalt lugema.<ref name=":5" /><ref name=":6" />
 
Arhennius oli kahel korral abielus. 1894. aastal abiellus ta oma parima õpilase [[Sofia Rudbeck]]iga, kellega tal oli poeg Olof. Rudbeck oli ka üks esimesi naisi, kes sai Uppsala ülikoolist bakalaureusekraadi loodusteadustes. Abielu oli õnnetu ning lõppes 1896. aastal lahutusega. 1905. aastal abiellus ta Maria Johanssoniga, kellega tal oli poeg Sven ning tütred Ester ja Anna-Lisa.<ref name=":2" /><ref name=":3" />
22. rida:
 
== Elektrolüütilise dissotsiatsiooni teooria ==
Arrheniuse teadustöö fookuses olid elektrolüüdid ja nende elektrijuhtivus. Tema algne eesmärk oli määrata lahustunud mittelenduvate ühendite molekulaarmassi elektrijuhtivuse mõõtmise teel. 1884. aastal kaitses ta oma 150-leheküljelise doktoriväitekirja elektrolüütide juhtivusest, mida aga hinnati madalalt, kuna sealsed ideed olid liiga uuenduslikud, tolle aja arusaamade kohaselt lausa uskumatud. Seetõttu ei saanud ta ka dotsendiks, mille üle Arrhenius oli väga pettunud ning tundis, et ta akadeemilisel karjääril pole tulevikku.<ref name=":4" /> Siiski oli aga seesama töö alguspunktiks tema hilisemale Nobeli auhinna võitmisele.<ref name=":4" /> Tolle teadustöö väide oli, et elektrolüüdid dissotseeruvaddissotsieeruvad laetud osakesteks (ioonideks) ka iseeneslikult, ilma elektrivoolu rakendamata. See uus käsitlus tekitaski algul tugevat vastasseisu, kuna oli kaasaegsetest teadmistest liiga erinev.<ref name=":5" /><ref name=":2" /><ref name=":3" />
 
Ta väitis, et dissotseerunuddissotsieerunud hüdraatidel (Arrheniuse kasutatava definitsiooni järgi vesinikku sisaldavad happed ja alused) on "aktiivsed" (elektrolüütsed) ja "mitteaktiivsed" (mitteelektrolüütsed) osad ning selle lahuse juurde käib ka vesi. Need komponendid on omavahel keemilises tasakaalus ning elektrolüüdi lahjendamisel aktiivsete osakeste osakaal suureneb ja mitteaktiivsete oma väheneb. Seda teooriat laiendas ta ka sooladele ning defineeris nii ka aktiivsuskoefitsiendi, mis väga lihtsalt seletades näitab dissotsiatsiooni ulatust lahuses.<ref name=":3" />
 
== Kasvuhooneefekt ==