Eerik Heine: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
vastavalt arutelule |
Resümee puudub |
||
9. rida:
[[7. august]]il [[1951]] mõistis [[NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Ministeerium]]i juures asuv [[Erinõupidamine]] talle [[Vene NFSV kriminaalkoodeks]]i [[§ 58|§ 58-4]] ja [[§ 182]] l. 1 alusel 10 aastat tööparanduslikku laagrit. Ta saadeti [[Arhangelski oblast]]is asuvasse [[Kargopollag]]i.<ref>Erik Heine MGB juurdlustoimik. ERAF.129SM.1.23607</ref>
Heine vabanes [[1956]]. aastal [[Lääne-Saksamaa]] kantsleri [[Konrad Adenauer]]i Saksa sõjavangidele saavutatud [[amnestia]]ga ja asus elama Lääne-Saksamaale. 1957. aastal asus ta elama ema juurde [[Toronto]]sse [[Kanada]]s. Ta abiellus kirjanik [[Arved Viirlaid|Arved Viirlaiu]] naiseõe Ilse Hildegard Varresega. Heine jutustustele tuginedes kirjutas Viirlaid suure tähelepanu pälvinud romaani metsavendlusest "[[Vaim ja ahelad]]", mis ilmus [[1961]]. aastal. Selle peategelane [[Eerik Horm]] on tegelikult Eerik Heine. Romaanile ilmusid järjed "[[Kustuvad tuled]]" (1965), "[[Sadu jõkke]]" (1965), "[[Kes tappis Eerik Hormi?]]" (1974) ja "[[Surnud ei loe]]" (1975). 1963. aastal vändati Kanadas Heine kirjutatud stsenaariumi alusel Eesti sõjajärgset metsavendlust kajastav amatöörmängufilm "[[Legendi loojad]]".
1963. aastal levis tema kohta Ameerika [[Luure Keskagentuur]]iga (CIA) seotud isikult lähtuv informatsioon Heine sidemetest Nõukogude luure KGB-ga. Heine poolt 1964. aastal algatatud kohtuprotsess oma nime puhastamiseks lõppes 1971. aastal Heine kaotusega. Ameerika Ühendriikide ülemkohus keeldus tema kaebust arutusele võtmast<ref name="ee" />.
|