Fotograafia ajalugu: erinevus redaktsioonide vahel

 

===Esimene kasutuskõlblik fototehnika – dagerrotüüp===

Niépce'i avastuse edasiarendajaks sai [[Louis Daguerre|Louis Jacques Monde Daguerre]], kes töötas elukutselise maalrina ühes [[Pariis]]i teatris. Sarnaselt paljude teiste kunstnikega kasutas ta mitmeid optilisi võtteid, et luua elutruusid kujutisi. Tema huvi ''camera obscura'' abil reaalsust kopeerida viis ta 1829. aastal kokku Nicéphore Niépce’iga. Kui Niépce’i peamiseks tegevusalaks jäi joonistatud piltide paljundamine, siis Daguerre’i eesmärgiks sai säriaja lühendamine, et jäädvustada kujutisi kogu ümbritsevast maailmast.

 

Aastal 1869 avaldas prantslane [[Louis Arthur Ducas du Haron]] raamatu, milles ta käsitles värvifotode tegemist. Selle asemel, et segada värvid omavahel ühel tasandil (nagu eespool kirjeldatud meetodite puhul), oli üks tema soovitustest kasutada värvifoto jaoks kolme kihti, millest igaüks salvestaks mingi põhivärvi. Siiski ei olnud tolle ajastu emulsioonidega võimalik tema ideid rakendada.<ref name="Colour" /> Küll aga kasutasid seda põhimõtet ameeriklased Leopold Gdowsky jr ja Leopold Mannes, kes leiutasid 1935. aastal legendaarse [[Kodachrome]]'i positiivfilmi, mis võimaldas värvifotosid teha sisuliselt samamoodi nagu must-valgeidki. Aasta hiljem arendas saksa ettevõte [[Agfa]] välja Agfacolori protsessi, mille tulemuseks olid juba värvinegatiivid. Aastal 1942 tutvustatud Kodacolor sai paarikümne aasta pärast populaarseimaks filmiks ja du Haroni väljakäidud põhimõtet kasutatakse värvifilmi-fotograafias veel tänapäevalgi.

 

===Kaamera areng 19. sajandil===

Esimeste fotode tegemisel kasutasid nii Niépce kui ka Talbot ja Daguerre üsna lihtsat ''camera obscura''<nowiki>'</nowiki>t, mis ei erinenud kuigi palju [[Johann Zahn]]i 16. sajandil kavandatud mudelist. Tavalisest ''camera obscura''<nowiki>'</nowiki>st erinesid esimesed kaamerad selle poolest, et üks karbi pool pandi teise poole sees edasi-tagasi liikuma nii, et kaugust ühes pooles asuva objektiivi ja teisel poolel oleva fotoplaadi vahel sai muuta. See võimaldas kujutist teravustada. Taolised kaamerad olid levinud 1850. ja 1860. aastatel, seega ka pärast praktilisemate fototehnikate leiutamist ja neid kasutati isegi veel [[kuivplaat]]idega. Vahetust vajas vaid kassett, mis muutus vastavalt fotoplaadi arengule. Lisaks tavalistele kahest teineteise suhtes liikuvast puitosast koosnevatele kaameratele ehitati neid ka päris mitmest kastist koosnevatena.<ref name="Camera" />

 

Kahest kastist koosnevate kaamerate teravustamisvahemik oli aga mõnevõrra piiratud, samuti oli suuremas osas puidust aparaat küllaltki raske ja kohmakas. Need probleemid lahendati aastaks 1851, kui Ameerika Ühendriikides tutvustati kaamerat, mille puitosasid ühendas [[lõõts]]. See võimaldas teravustada ka päris lähedale asuvatele objektidele, lisaks sai mõlemat kasti erinevates suundades liigutades kujutistega manipuleerida. Lõõtsaga kaamerad asendasid kahest kastist koosnevad kaamerad 1860-ndate keskpaigaks. Suurema formaadiga filmikaameratel oli lõõts veel aga ka järgmisel sajandil ja [[makrofoto]]de tegemiseks kasutatakse seda tihti isegi tänapäeval.<ref name="Camera" />

 

Nii kaua, kui fotoplaati tuli säritada vähemalt mitu sekundit, oli see üsna lihtne. Fotograaf nägi [[mattklaas]]ilt pildistamisobjekti ja muutis plaatide vahelist kaugust nii, et kujutis oleks terav. Kui fookus oli paigas, asendati mattklaas kassetiga, milles oli valgustundlik plaat. Seejärel võeti kassetilt ära plaati valguse eest kaitsev vahetükk ja tunde järgi säritamiseks eemaldati [[objektiiv]]i eest sobivaks ajaks kate. Selline säritamine oli võimalik nii kaua, kui 1878. aastal võeti kasutusele kuivplaatmenetlus, mille tulemuseks olid oluliselt valgustundlikumad plaadid. Et kõigest sekundi murdosaks plaadile kujutis paljastada, ei piisanud käsitsi katte eemaldamisest ja tagasi panemisest. Lahenduseks oli mehaaniline [[katik]]. Esimesed katikud oli üsna lihtsad, näiteks [[giljotiinkatik]] oli plaat, mille sees olev auk säritamiseks kiiresti objektiivi eest läbi libistati. Taolistel katikutel võis olla ka muudetav ava. Teist tüüpi olid hilisemad [[lehtkatik]]ud, mis koosnesid säritamise ajaks lahknevatest plaadikestest.

 

[[Pilt:The giant camera.jpg|pisi|vasakul|300px|Kõige suurem kunagi ehitatud plaatkaamera Mammut vajas kasutamiseks 15-liikmelist meeskonda ja kaalus 635 kg]]

Üsna pea pärast fotograafia leiutamist hakati uue tehnika piire kompama. Tavaline ''camera obscura''<nowiki>'</nowiki>t meenutav aparaat oli piiratud võimalustega ja erinevate tulemuste saavutamiseks ehitati igasuguseid kaameraid.

Kastkaamerate levikut ja üldse suuremat huvi fotograafia vastu põhjustaski [[George Eastman]]i leiutatud rullfim ja selle kasutamiseks mõeldud lihtsad kaamerad. Üsna kiiresti pärast rullfilmi leiutamist tuli aastal 1888 müügile esimene Eastmani leiutatud filmi kasutav kaamera [[Kodak]]. Aparaat tegi filmile ümaraid 6&nbsp;cm läbimõõduga pilte, kusjuures ühes rullis oli piisavalt filmi 100 võtte jaoks. Kuigi esialgu töötas kaamera probleemide vältimiseks põhimõttel "You Press the Button, We Do the Rest" ("Sina vajutad nuppu, meie teeme ülejäänu"), mis tähendas, et ilmutamiseks tuli aparaat saata vabrikusse, siis pärast tselluloidfilmi leiutamist võis filmi ise poest osta ja ka ilmutada. Aastal 1900 hakati müüma kuuekaadrilist Eastmani ettevõtte toodetud lastele mõeldud kaamerat [[Brownie]], mille hinnaks oli vaid 1 dollar. Õige pea hakkasid lihtsaid kastkaameraid pakkuma ka teised tootjad ja kõik see muutis fotograafiaga tegelemise kättesaadavaks paljudele inimestele.

 

[[Pilt:Leica I.jpg|pisi|1925. aastal müügile ilmunud kompaktne kaamera Leica I]]

Kastkaamerate edasiarenduseks võib pidada kompaktseid 35&nbsp;mm perforeeritud filmile pilte tegevaid aparaate, mis tulid müügile 1920. aastail ja olid populaarsed terve sajandi jooksul. Nende eripäraks on [[parallaks]]i viga, kuna pildiotsija ei ole optiliselt ühendatud objektiiviga, mistõttu pildistamisel paistev kujutis erineb mõnevõrra jäädvustatud kaadrist. Veidi hilisematel kaugusmõõdikuga kaameratel (''[[rangefinder]]'') oli ka võimalus läbi pildiotsija kujutist teravustada.

[[Peegelkaamera]]tes antakse objektiivi tekitatud kujutis 45° nurga all asuva peegli abil edasi enamasti kaamera peal asuvale mattklaasile. Peeglit kasutati mõningates fotokaamerates juba fotograafia esimestel aastatel eelkõige eesmärgiga läbi objektiivi valet pidi keeratud kujutis õigeks muuta, mis oli oluline näiteks teksti jäädvustamisel.<ref name="uf0yO" /> Peegelkaameratele lisati peegel aga hoopis selleks, et fotosid saaks teha ilma iga võtte järel mattklaasi ja fotoplaati vahetamata. Eriti oluliseks sai see rullfilmi kasutuselevõtmisel, kuna siis muutus negatiivi eemaldamine iga kaadri jaoks mugavatel ja väikestel kaameratel mõeldamatuks. Ainsaks võimaluseks näha täpselt jäädvustatavat kujutist sai peegli kasutamine. Peegelkaameraid on peamiselt kahte tüüpi.

 

Veidi vanemad on peegelkaamerad, millel kasutatakse nii kadreerimiseks kui ka kujutise tekitamiseks ühte ja sama objektiivi, sellest ka nimetus [[SLR]] (''single lens reflex''). Objektiiv asub küll otse negatiivi vastas, ent nende vahel on 45° nurga all asuv peegel. See viib objektiivist paistva kujutise kaamera peal asuvale mattklaasile, mille abil on võimalik pilti kadreerida. Negatiivi säritamise ajaks liigub peegel üles ja tekitab niimoodi kujutise hoopis negatiivile. See tähendas pildistamisel küll mõningast viivitust ja müra, ent näitas kadreerimisel kõige täpsemini jäädvustatavat kujutist.

 

Esimese peegelkaamera patentis inglane [[Thomas Sutton]] juba aastal 1861, ent täiuslikumad mudelid tulid müügile alles 1880. aastatel. Järgmise sajandi alguses ehitati veel mitu SLR-tüüpi peegelkaamerat, ent rohkem populaarsust leidsid need alles pärast Teist maailmasõda. Nüüdseks on sellised peegelkaamerad kompaktkaamerate järel kõige levinumad digitaalsed fotoaparaadid.

 

[[Pilt:Rolleiflex Original.jpg|pisi|1928. aastal välja tulnud esimene Rolleiflex muutis vahepeal poelettidelt kadunud TLR-tüüpi kaamerad uuesti populaarseks]]

Nagu nimetus [[TLR]] (''twin lens relex'') ütleb, on seda tüüpi peegelkaameratel kaks objektiivi: üks kadreerimiseks, teine kujutise jäädvustamiseks. Sarnaselt teise tüübi peegelkaameratega kuvatakse peegli abil ühe objektiivi kujutis kaamera peal olevale [[mattklaas]]ile. Objektiivid on mehaaniliselt ühendatud nii, et mattklaasilt on võimalik üsna täpselt teravustada. Kaks eraldi objektiivi teevad aga erinevate objektiivide kasutamise keeruliseks, muudavad kaamera kohmakaks ning seavad mõningad piirangud ka pildi formaadile. Samuti on sellistele aparaatidele sarnaselt enamiku kaameratüüpidega omane [[parallaks]]iviga.