Solfedžo: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
13. rida:
 
Prantsuse solfedžotraditsioon on olnud lähtepunktiks paljudes teistes riikides välja töötatud muusikaliste põhioskuste õpetamise meetoditele, sealhulgas Wedge'i, Hindemithi, Kodályi ja Villa-Lobose meetoditele. Alates II maailmasõjast on erinevates keeltes trükitud palju solfedžo käsiraamatuid, Neist kõige inspireerivam on ehk Lars Edlundi "Modus vetus: gehörstudier i dur/moll-tonalitet" (1967) ja "Modus novus: lärobok i fritonal melodiläsning" (1963).
 
==Absoluutne ja relatiivne süsteem==
Solfedžos on kasutusel kaks kohandatud meetodit: '''liikumatu do''' ([[absoluutne noodisüsteem]]) (kasutusel Hiinas, Prantsusmaal, Itaalias, Portugalis, Hispaanias, Rumeenias, Venemaal, Lõuna-Ameerikas ning ka osaliselt Põhja-Ameerikas, Jaapanis ja Vietnamis) ja '''liikuv do''' ([[relatiivne noodisüsteem]]) (kasutusel Suurbritannias, Saksamaal, Indias ning Ameerika Ühendriikides).
 
== Noodinimed ==