Lembit Pärn: erinevus redaktsioonide vahel

Ta oli 1921. aastast [[Nõukogude Liidu Kommunistlik Partei|NLKP]] liige. Ta läks kodukülast ära [[Petrograd]]i ja õppis aastatel 1922–1924 [[Leningrad]]i [[Internatsionaalne Sõjakool|Internatsionaalses Sõjakoolis]], mis oli soomlaste mõeldud õppeasutus ning mille komissar oli Otto W. Kuusinen. Hiljem lõpetas ta veel ka polgukooli ning andis ära keskkooli eksamid 1928. aastal. [[1934]]. aastal lõpetas [[Frunze-nimeline Sõjaväeakadeemia|Frunze-nimelises Sõjaväeakadeemias]] ja [[1938]]. aastal [[NSV Liidu Punaarmee Kindralstaabi Akadeemia]]s. Ta oli aastatel [[1938]]–[[1940]] akadeemia õppejõud, 1938. aastast dotsent, sai 1939. aastal sõjateaduse kandidaadi kraadi.

Pärn alustas sõda otse sündmuste keskel olles Läänerindel. Tema 2. erikorpus esimestel päevadel lahingutegevusest osa ei võtnud. Pärn kurseeris sõja esimestel päevadel Nõukogude Liidu 10. ja 4. armee vahel, kokku oli Läänerindel sõja algul kolm armeed. Pärn oli üks esimesi, kes kandis olukorrast rindel ette marssal [[Boriss Šapošnikov]]ile, kelle [[Stalin]] oli saatnud Läänerinde staapi, et segasest olukorrast teavet saada. Seejärel osales 2. erikorpus staabiülemana lahingutegevuses, tuli välja piiramisrõngast. Pärn oli alates augustist 1941 [[Brjanski rinne|Brjanski rinde]] koosseisu kuuluva 50. armee staabiülem (armeejuhataja M. Petrov), kus ta tuli välja järjekordsest piiramisrõngast. Teda autasustati [[Punalipu orden]]iga 30. septembril 1941 ning ülendati kindralmajoriks 7. oktoobril 1941. Detsembris 1941 juhtis ta kindralstaabi ohvitseride operatiivgruppi, kes aitas Moskva lahingute ajal 10. armees ja 1. kaardiväe-ratsakorpuses juhtida vastupealetungi ja organiseerida varustust; jaanuarist 1942 oli ta [[Volhovi rinne|Volhovi rinde]] koosseisu kuuluva 59. armee staabiülem.