Neoliberalism: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
P Valikulised grammatikaparandused.
Pault (arutelu | kaastöö)
Teksti täiendus
1. rida:
{{Liberalism}}
 
'''Neoliberalism''' on modernse riigi vabaturumajanduse ideoloogia, mis lähtub positiivse vabaduse kontseptsioonist. Neoliberalismi mõiste võeti kasutusele [[Angloameerika|anglo-ameerika]] liberaalsete majandusteadlaste Walter Lippmanni kollokviumil diskusioonide ajal 1930-ndatel aastatel, kui nad üritasid taaselustada ja uuendada [[Klassikaline liberalism|klassikalise liberalismi]] perioodi (1600-1900) majandusvabaduse kontseptsiooni. Kuna I maailmasõda ja „Suur depressioon“ olid hävitanud inimestes usu eneseteostuse vabadusse ja turmajandusse ning üha enam hakkas pooldama riigibürokraatia poolt juhitud plaanimajandust, siis oli vaja leida sellele alternatiive. Lippmanni kollokviumil määratleti neoliberalismi tunnustena: hinnamehhanism, vaba ettevõtlus, konkurentsimajandus ning tugev kuid erapooletu riik.<ref>''Philip Mirowski, Dieter Plehwe, The road from Mont Pèlerin: the making of the neoliberal thought collective, Harvard University Press, 2009, ISBN 0-674-03318-3''</ref> Viimane säte (tugev riik) eristab neoliberalismi pooldajaid kapitalistliku majandusmudeli ja eriti laissez-faire pooldajatest.
'''Neoliberalism''' ehk '''uusliberalism''' on [[Poliitiline liikumine|poliitiline liikumine]], mis toetab majanduslikku vabadust, [[avatud turg]]e, [[riigiomand]]i [[Privatiseerimine|privatiseerimist]], [[riigi majandusse sekkumine|riigi majandusse sekkumise]] minimeerimist jms.
 
[[Bürokratism|Bürokraatliku]] [[Sotsiaalne kord|sotsiaalse korra]] propageerijad ning hoolekande- või [[Heaoluriik|heaoluriigi]] pooldajad kasutavad sõna „neoliberalism“ turumajandust halvustavas tähenduses, viidates sellega kasuahnusest pimestatud kapitalistliku majandusmudeli halvimatele omadustele. [[Hispaania keel|Hispaania-keelses]] kultuuriruumis omandas neoliberalism sellise tähenduse peale 1980. aastat, kui kindral [[Augusto Pinochet|Augusto Pinocheti]] pani [[Tšiili|Tšiilis]] toime riigipöörde, kukutas [[Salvador Allende]] [[Sotsialism|sotsialistliku]] valitsuse ning hakkas majanduses juurutama kapitalistliku turumajanduse põhimõtteid. Kuna Pinocheti majandusreformide läbiviimist nõustasid majandusteadlased, kes olid saanud tuntuks just vabaturumajanduse propageerijatena, siis hakati ka Tšiili reforme nimetama neoliberalistlikuks. Seda praktikat on jätkanud edukalt diktaatorlike kalduvustega võimukandjate poolt juhitud riikide propaganda-aparaadid, kelle eesmärgiks on turu allutamine isiklikele huvidele ja plaanimajanduse elementide juurutamine majanduses.<ref>''Taylor C. Boas, Jordan Gans-Morse (June 2009). "Neoliberalism: From New Liberal Philosophy to Anti-Liberal Slogan". Studies in Comparative International Development. 44 (2): 137–61.''</ref>
Neoliberalismis on kesksel kohal majanduses osalevad indiviidid. Neoliberaalne poliitika tähtsustab indiviidi vastutust, rääkides [[heaolu]]st, mida riik pigem võimaldab, aga mitte ei garanteeri oma kodanikule. Selliseid ideid poliitikas seostatakse peamiselt [[Margaret Thatcher]]i ja [[Ronald Reagan]]iga. Thatcher leidis, et kui riik pakub sotsiaalseid toetuseid (inglise ''nanny-state''), siis toetab see kultuuri, kus inimesed on sõltuvuses ja alahindab inimeste vabadust teha turul omi valikuid.<ref>Heywood, Andrew. "Politics". 2007</ref>
 
Neoliberalismi teravalt kritiseerinud ameerika lingvist ja filosoof '''[[Noam Chomsky]]''' (s 1928) on väitnud, et neoliberalism vastandub kõige teravamalt [[Sotsiaaldemokraatia|sotsiaaldemokraatlikule]] heaoluühiskonnale.
Tänapäeval kasutatakse '''neoliberalismi''' kui üldmõistet, mis tähistab avalike poliitikate majanduslikku liberaliseerimist.<ref>Stanley Fish, ''Neoliberalism and Higher Education'', New York Times, 8. Märts 2009, [http://opinionator.blogs.nytimes.com/2009/03/08/neoliberalism-and-higher-education/]</ref>
 
== Teoreetiline käsitlus ==
'''Charles Gide''' (1847-1932), prantsuse majandusteadlane ja ajaloolane, tõi selle mõiste kasutusele, kui ta kirjeldas itaalia majandusteadlase Maffeo Pantaleoni (1857-1924) töid maksunduse ja avaliku valiku valdkondades.<ref>''Gide, Charles (1898-01-01). "Has Co-operation Introduced a New Principle into Economics?". The Economic Journal. 8 (32): 490–511.'' </ref>
 
Prantsusmaal tõstatasid neoliberalismi teema majandusteadlased '''[[Auguste Detœuf]]''' (1883-1947) ja '''[[Louis Marlio]]''' (1878-1952). Tähelepanu objektiks tõusis see tänu ameeriklase '''[[Walter Lippmann|Walter Lippmanni]]''' (1889-1947) raamatule „The Good Society“ prantsuskeelsele tõlkele ja selle käsitlemiseks prantsuse filosoofi '''[[Louis Rougier|Louis Rougier’i]]''' (1889-1982) poolt kokku kutsutud Pariisi 1938. aasta „Walter Lippmanni konverentsi“, mis tõi kokku 26 liberaalset majandusteadlast üle kogu maailma ning mis kesti pea nädala. Saksa sotsioloog ja majandusteadlane '''[[Alexander Rüstow]]''' (1885-1963) tegi ettepaneku võtta kasutusele mõiste neoliberalism, kuigi teda ennast peetakse rohkem sotsiaalse turumajanduse ja saksa ordoliberalismi propageerijaks.<ref>''Taylor C. Boas; Jordan Gans-Morse (2009), "Neoliberalism: From New Liberal Philosophy to Anti-Liberal Slogan" (PDF), Studies in Comparative International Development (in German), 44 (2), pp. 137–161.''</ref>
 
Kuna vahetult enne konverentsi okupeeriti [[Austria]] Saksamaa poolt ([[Anšluss|Anscluss]]) ning maailmas süvenes totalitaarne riigikord ja plaanimajandus, siis oli selle eesmärgiks meelde tuletada liberaalse turumajanduse eeliseid ja rõhutada, et see on lääne demokraatliku ühiskonnakorralduse aluseks. Konverentsi käigus püüti leida vastust järgmistele küsimustele: Mis põhjustas liberalistliku majanduse allakäigu; Liberalism ja sõjamajandus; Liberalism ja majanduslik natsionalism; Liberalism ja sotsiaalne heaolu; Vabaturumajanduse arhitektoonika. Konverentsi lõppes kokkuvõttega, millega sätestati
 
# ''punkt. Majanduslik liberalism põhineb vabal turul ja hinnasüsteemil, mis tagab tootmisvahendite parima kasutuse ning inimeste vajaduste ja soovide rahuldamise;''
# ''punkt. Riikliku institutsiooni poolt kehtestatud õiguskord kujundab turumajanduslikke protsesse ja selle tasakaalupositsiooni;''
# ''punkt. Poliitiline liberalism põhineb õiguskorral, mis algab avalikust arutelust ja sätestatakse seadusena rahvaesindajate poolt. Lahendid peavad põhinema varem kehtestatud standarditel;''
# ''punkt. Sätestatud õiguskord peab tagama tootmistegevuse maksimaalse kasulikkuse, arvestades siiski sotsiaalsetest eesmärkidest tulenevaid piiranguid. Need piirangud peavad olema sätestatud demokraatlikus korras ja mõjusid teadvustades.''
# ''punkt. Käsitles sotsiaalkindlustuse ja riiklike sotsiaalteenuste pakkumist ja riigi rolli selles;''
# ''punkt. Kokkuvõte, millega tunnustati, et A. Turu hinnad on mõjutatud riigi omandipoliitikast ja lepinguõigusest; B. Maksimaalne kasulikkus on sotsiaalne hüve, kuid see pole ainus tegur, mida tuleb järgida; C. Isegi olukorras, kus tootmist suunab üksnes hinnamehhanism, võib see kahjustada ühiskonna jätkusuutlikkust. Sellises olukorras tuleb sunnivõimu rakendamiseks saada ühiskonnalt selgesõnaline ja tagajärgi teadvustav nõusolek, mitte teha seda varjatult.''
 
Kongress otsustas luua ''Liberalismi uurimise ja taastamise keskuse'' (''Centre International d’études pour la Rénovation du libéralisme'') Prantsusmaal, mis tegutses II maailmasõja alguseni ning oli eeskujuks ''Société du Mont Pèlerin''’i asutamisele 1947. aastal. Uue tegevuskava märkimiseks hakatigi kasutama mõistet „neoliberalism“.<ref>''Serge Audier, Aux origines du néo-libéralisme : le colloque Walter Lippmann, Éditions du Bord de l'eau, 2008 (contient la réédition intégrale de l'édition de 1939).'' </ref>
 
Peale II maailmasõda ei saavutanud prantsuse neoliberaalid märkimisväärset mõjuvõimu, kuna riigi majanduspoliitika arenes Prantsuse Kommunistliku Partei ja '''kindral [[de’Gaulle]]''' vahelises võitluses. Selle käigus sätestati üksikasjalikud seadused omandi-, lepingu-, pankroti-, konkurentsi-, sotsiaal- ja maksuõiguse valdkondades ning loodi riigi poolt hallatud rahasüsteem, mis põhines võlarahal. See kõik pani aluse sotsiaalse õigusriigi domineerimisele. See omakorda võimendas rahva seas usaldamatust riigivõimu suhtes ning üksikisiku suveräänsuse põhimõtte rõhutamist ja vabaduse ideaali heroiseerimist. Prantsuse neoliberaalid on leppinud riikliku sekkumisega majandusprotsessidesse, mis on põhjustanud oligopolide ja kartellide ning suure avaliku sektori moodustumise.<ref>François Bilger, « La Pensée néolibérale française et l’ordo-libéralisme allemand », in Patricia Commun (éd.), ''L’Ordo-libéralisme allemand'', Cergy-Pontoise, CIRACC/CICC, 2003</ref>
 
Neoliberaalse ideoloogia mõju hakkas kasvama peale sotsialistliku majandusmudeli kokkuvarisemist 1990-ndate alguses, mil algas kiire globaalse vabaturumajanduse taasareng (eelmine kord oli see domineeriv perioodil 1860-1905). Ingliskeelses kultuuriruumis on neoliberalism säilitanud põhiosas positiivse tähenduse, kuigi vene jt illiberaalsete riikide propagandaaparaadid on üritanud anda sellele halvustavat tähendust. Kõige suurema panuse neoliberalismi arengusse on andnud ''Mont Pelerin Society''’sse koondunud majandusteadlased, s.h '''[[Ludwig von Mises|Ludvig von Mises]]''' (1881-1973), '''[[Friedrich August von Hayek|Friedrich von Hayek]]''' (1899-1992), '''[[Karl Popper]]''' (1902-1994) ja '''[[Milton Friedman]]''' (1912-2006). Nad kõik vastustasid teravalt [[Marksism|marksismi]], [[Sotsialism|sotsialismi]], [[Keinsism|keinesianismi]] ja bürokraatlikku [[Plaanimajandus|plaanimajandust]]. Eriliselt rõhutasid nad eraomandi puutumatuse, tulude ümberjagamise mitte-lubatavuse, riikliku sekkumise vältimise, ametiühingute võimu kaotamise, riigiomandi ja riiklike teenuste privatiseerimise, maksukoormuse ja riiklike abirahade vähendamise ning turuvabaduste suurendamise vajalikkust. Selle ideoloogia eesmärgiks on ülemaailmne spetsialiseerumise ja vabakaubanduse edendamine.
 
Friedmani mõjuväljas rakendas 1973. aastal neoliberalistlikku majanduspoliitikat esimesena tšiili sõjaväeline diktaator '''[[Augusto Pinochet]]''' (1915-2006), kes erastas riiklikud ettevõtted ja vabastas ettevõtjad bürokraatia ahelatest. Kuna tema reformid olid edukad ja Tšiili majandus hakkas kiiresti arenema, siis järgisid tema eeskuju peaminister '''[[Margaret Thatcher]]''' (1925-2013), kes reformis põhjalikult Suurbritannia majandust aastatel 1979-1990, ning president '''[[Ronald Reagan]]''' (1911-2004), kes tegi sedasama Ameerika Ühendriikides aastatel 1981-1989. Domineerivaks majandusideoloogiaks jäi see 2008. aasta majanduskriisini.
 
Sellel perioodil oli neoliberalismi tunnuseks: Keynesisimi vastasus, Chicago koolkonnast võetud monetarismi propageerimine (inflatsiooni vastu tuleb võidelda aktiivse intrssipoliitikaga), Ronald Reagani rahapakkumispoliitika majanduse edendamiseks + erastamine, maksude alandamine ja eraalgatuse õhutamine, tööturu paindlikkus, sotsiaalmaksete vähendamine ja heaoluriigi kaotamine, riiklike kulutuste vähendamine, tasakaalustatud eelarve ja säästmise soodustamine (Arthur Laffer)
 
Reagani valitsusperioodil lõpul fikseeriti neoliberaalne '''Washingtoni konsensus''':
 
# ''Eelarvepuudujäägil on majandusaktiivsusele ja tööhõivele lühikeses ajaplaanis positiivne mõju, kuid, kuid paikaajalises plaanis negatiivne mõju, sest selle peavad kinni maksma järeltulevad põlvkonnad. Seetõttu tuleb see keelata ja kasutada vaid erakorralistel juhtudel majanduse taaskäivitamiseks.''
# ''Avalikud kulutused peavad piirduma vaid meetmetega, mis on vajalikud toimetulekuraskustes olevate abistamisega hariduse ja tervishoiu valdkondades ning infrastruktuuri rajamisega, et toetada majanduskasvu;''
# ''Maksupoliitika eesmärgiks peab olema lai maksubaas ja madalad piirmäärad, mis ei moonuta majanduse arengut ja on efektiivsed;''
# ''Rahapoliitikas peab intressimäära kujundama turg, et nende mõju oleks positiivne ja nad ise mõõdukad;''
# ''Valuutavahetuskursid ei või olla fikseeritud, sest ujuvad vahetuskursid ei lase moodustuda suurtel valuutareservidel ja valuutade väärtused muutuvad vastavalt olukorrale, mis lõppkokkuvõõtes vähendab valuutaturu muutlikkust (volatiilsust) ja tagab kapitali parema jaotuse maailmas;''
# ''Siseriiklik ja rahvusvaheline kaubandus tuleb vabastada piirangutest, sest see soodustab konkurentsi ja pikaajalist majanduskasvu. Impordi- ja ekspordikvoodid tuleb kaotada, tollimakse vähendada ja normeerida. Kapitali vaba liikumine peab olema tagatud investeeringute soodustamiseks;''
# ''Riiklikud ettevõtted tuleb erastada ja monopolid lammutada, et parandada turu tõhusust ja pakkuda majandustegevuses osalejatele rohkem valikuvõimalusi;''
# ''Seadusandliku ruumi dereguleerimine, v.a ohutust, keskkonnakaitset, tarbija- ja investorikaitset sätestavad seadused, et kõrvaldada konkurentsi piiravad ja uute konkurentidide turule sisenemist keelavad takistused;''
# ''Omandiõigus peab olema seadusandlikult tagatud;''
# ''Finantseerimisvõimalusi tuleb avardada.''<ref>''F. Williamson, John (1990), "What Washington Means by Policy Reform" in John Williamson, ed. Latin American Adjustment: How Much Has Happened? (Washington: Institute for International Economics''</ref>
 
Termini "neoliberalism" võttis 1938. aastal kasutusele saksa teadlane [[Alexander Rüstow]] [[Walter Lippmanni Kolledž]]ist.<ref>[[Philip Mirowski]], Dieter Plehwe, The road from Mont Pèlerin: the making of the neoliberal thought collective, Harvard University Press, 2009, ISBN 0-674-03318-3, p. 12-13, 161</ref><ref>[[Oliver Marc Hartwich]],[http://www.ort.edu.uy/facs/boletininternacionales/contenidos/68/neoliberalism68.pdf Neoliberalism: The Genesis of a Political Swearword], Centre for Independent Studies, 2009, ISBN 1-86432-185-7, p. 19</ref><ref>[[Hans-Werner Sinn]], Casino Capitalism, Oxford University Press, 2010, ISBN 0-19-162507-8, p. 50</ref> Neoliberalismi kontseptsioon defineeriti kui hinnamehhanismi, vaba ettevõtluse, [[Konkurents (majandus)|konkurents]]isüsteemi ja mittesekkuva riigi olulisus.<ref>Philip Mirowski, Dieter Plehwe, The road from Mont Pèlerin: the making of the neoliberal thought collective, 2009, p. 13-14</ref> Olla “neoliberal” tähendas, et “[[laissez-faire]]” liberalism pole piisav ja seda, et moodsas majanduspoliitikas on vajalik liberaalsus.<ref>François Denord, From the Colloque Walter Lippmann to the Fifth Republic, in Philip Mirowski, Dieter Plehwe, The road from Mont Pèlerin: the making of the neoliberal thought collective, 2009, p. 48</ref> Hiljem märgiti neoliberalistlikuks mitmeid akadeemilisi koolkondi, nagu Freiburgi koolkond, [[Austria koolkond]] ja [[Chicago koolkond (majandusteadus)|Chicago koolkond]].<ref>Philip Mirowski, Dieter Plehwe, The road from Mont Pèlerin: the making of the neoliberal thought collective, 2009, p. 14 f</ref>