Šoti Klubi: erinevus redaktsioonide vahel

Lisatud 12 baiti ,  1 aasta eest
resümee puudub
Resümee puudub
Resümee puudub
Päris alguses oli klubiliikme staatuse tunnuseks magnetkaart, mis avas tavainimestele suletud ukse Šoti Klubi ruumidesse. See maagiline pisike kaart ei avanud mitte üksnes ust kitsukesse pubiruumi, vaid hoopis laiemasse maailma – maailma, milles liikusid kultuuri-, äri- ja ühiskonnaelu kõige mõjukamad persoonid. Ihaldusväärne kaardike oli sadade linnakodanike jaoks pääs seltskonda, kus peeti kõige põnevamaid arutelusid ning tehti olulisi otsuseid. Klubi populaarsust küttis ka ajakirjandus, mis avaldas pikki fotoülevaateid Eesti “vapratest ja ilusatest”, kes Šoti Klubi üritustel osalesid ja seeläbi sissepääsuloa veelgi ihaldusväärsemaks muutsid. Klubi juhid said kiiresti aru, et neid ei rahulda laialt nõutud kaartide jagamine ja niisugune klubiline tegevus, mille liikmetest paljudele oli oluline vaid mugav juurdepääs eksklusiivsele toidukohale. Oli selge, et klubi asutamispõhimõtete säilitamiseks tuleb midagi ette võtta.
 
Nii toimusidki avamisjärgsetel aastatel kaks paralleelset protsessi. Klubi liikmed üritasid alguses üsna kaootiliselt kasvama hakanud klubis luua süsteemi, reegleid ja tavasid. Samal ajal pidi restoranimeeskond hakkama saama klubi majanduspoolega. Klubi kauaaegsemaid liikmeid [[Valdo Kalm]] mäletab, et klubile hakati formaalset struktuuri looma 1994. aasta lõpust, mil koos Toivo Lepiku ja Rein Voldiga pandi kirja olulisemad sisekorrareeglid. Ligi kaheksasajast klubikaardiomanikust jäid klubi liikmeteks paarsada aktiivsemat, keda lisaks heale toidule ja tõeliselt eksklusiivsele joogivalikule huvitas sügavamalt nii šoti kultuur kui ka sotsiaalne läbikäimine teiste liikmetega. Tänu toonase juhatuse tegevusele kujunes klubist välja tõeliselt klubiline asutus, millisena on see toiminud tänapäevani – sarnaseid väärtushinnanguid jagavate inimeste kooskäimiseja koostegemise ühisus, milles osalejad saavad teistega suheldes targemaks ja paremaks ning kus on lihtsalt mõnus tavaeluprobleemidest korraks eemalduda.
 
Samal ajal kui klubiliikmed oma ridu korrastasid, pidas restoran igapäevaselt tõsist olelusvõitlust. Klubilise läbikäimise juurde
 
kuuluvad ju ka söömine ja joomine ning heas klubis peavad need olema korraldatud suurepärasel tasemel. Esimese tegutsemiskümnendi restorani juhataja Kalle Talvi ütleb, et klubiliikmete otsus luua klubi ja nimetada ka restoran sama nimega tõi kaasa majanduslikus plaanis parasjagu keerulise situatsiooni. Ots otsaga kokku tulemiseks tuli ruumidesse meelitada ka sobivat klubiga mitteseotud linnarahvast. Paraku tekitasid restorani nimi “Šoti Klubi” ja meedias eksponeeritud eksklusiivsus olukorra, kus tavalised inimesed pidasid klubi vaid üheks kinniseks kooskäimiskohaks ning ei julgenud restorani tulla. Loomulikult tõi selline olukord restoranijuhi pähe enam kui ühe halli juuksekarva. Õnneks tasakaalustasid neid muresid paljuski klubiliikmed, kes tihtipeale nii isiklikke kui töiseid tähtpäevi klubisse tähistama kogunesid. Toonastest sagedamatest külalistest meenuvad Kalle Talvile kohe Arvi Mägin, Peeter Kangur, [[Valdo Kalm]], Peep Mühls ja kadunud Tarmo Ruben.
 
Esialgu mõnevõrra kaootiliselt alanud klubitegevus sai 1990. aastate keskpaigas sisse täiesti uue hoo – klubi liikmeskond oli muutunud kompaktsemaks ning ennekõike Toivo Lepiku eestvedamisel hakkas kujunema ka traditsiooniliste tegevuste ja ürituste nimekiri. Uute liikmete kutsumisel peeti üha rohkem silmas, et need oleks inimesed, kes sobiks senise seltskonnaga. Endiselt peeti oluliseks, et klubi liikmed oleksid oma elualal mõjukad ning nende sõna maksaks, kuid kõige olulisemaks peeti siiski huvi šoti kultuuri vastu ning kokkusobivust seniste liikmetega.
 
Kui mõelda sellele, miks Šoti Klubi algus osutus sedavõrd edukaks ning miks ka hiljem on klubi elujõuliseks osutunud, siis pakub [[Valdo Kalm]] välja, et üheks oluliseks teguriks on olnud klubi päris oma ruumid. Teistel klubidel, näiteks Rotary, Lions jne. reeglina oma ruumid puuduvad ning piirdutakse regulaarsete koosolekutega ning eriüritustega. Šoti Klubi oli aga omaenese ruumides pidevalt tegutsev asutus, kuhu on hea päeval või õhtul sisse astuda ning tunda ennast nagu oma kodus. Seda arvamust toetab ka fakt, et hoolimata muutunud klubilisest tegevusest, on Šoti Klubi tänini elujõuline kooslus ning täidab põhiosas endiselt neid funktsioone, millele mõeldes see kunagi loodi. Rahvuslikust aspektist lähtudes pole vähetähtis ka fakt, et Šoti Klubi on pikalt tegutsenud härrasmeeste klubidest ainuke rahvuslik ühendus, mille põhimõtted on välja töötatud just Eestis.
 
1990. aastate keskpaiga ja lõpu Šoti Klubi oli üks aktiivsemaid seltsielu elanud klubisid. Suuresti oli selle taga Toivo Lepiku energia ning täiuslikkuse ihalus. Klubi üritused pidid olema alati väljapeetud ning viimase detailini läbi mõeldud – olid need siis avalikkusele nähtavad pidustused või omade ringis toimunud kinnised koosviibimised. Lisaks kuulsatele osalejatele olid kahtlemata atraktiivsed ka erinevad šoti kultuuriga seonduvad välised regaalid (seelikud, torupillid jne).
93

muudatust