Kärevere lahing: erinevus redaktsioonide vahel

PealePärast ebaedu [[Narva lahing (1944)|Narva rindel]] suunati Punaarmee löögijõud ümber Eesti kagurindele. 1. armee suunati Peipsi järve ja Tartu vahele ülesandega vallutada Tartu, ületada Emajõgi ja arendada edu põhja suunas, Võrtsjärve ja Tartu vahel rakendati üks 67. armee korpus. Armeekorpuse ülesanne oli vallutada [[Kärevere]] ja jätkata pealetungi [[Põltsamaa]] suunas. 23. augustil õnnestus korpuse tankidel tungida Kärevere silla kaudu Emajõe põhjakaldale, kus [[Kärevere sild]] saksa pioneeride poolt õhkimata. Üle Kärevere silla tulnud Vene väeosad hargnesid kahte suunda: üks väeosa kirdesse [[Õvi]]-[[Voldi]] ja teine läände [[Laeva]]-[[Põltsamaa]] poole.

Ööl vastu 25. augustit alustas [[Kärkna]]st Kärevere suunas pealetungi SS-Sturmbannführer [[Léon Degrelle]] oma ligi 250-mehelise valloonide pataljoniga nelja Saksa tanki toetusel ülesandega oli õhkida Kärevere sild. Valloonidel oli esialgu edu -– vallutati [[Nõela]], [[Õvi]] ja [[Kämara]] külad, kuigi raskete kaotustega. Umbes kolm kilomeetrit enne Kärevere silda varises aga rünnak kokku, pooled mehed ja kaks tanki langesid rivist välja. Venelased alustasid varahommikul vasturünnakut ja valloonid suruti tagasi Kärknasse.

26. augustil lahkus Tallinnast Tartu suunas [[Tabivere|Tabiverre]] 47. rügemendi III pataljon kapten [[Voldemar Pärlin]]i juhtimisel, 27. augustil asus [[47. Relva-SS Grenaderirügement#III pataljon|III/47. rügement]] asus positsioonile [[Voldi]]-–[[Koogi]] tee joonel. 27. augustil suunati Tallinnast Tartu rindele ka, Daugavpilsi rindelt Tallinnasse toimetatud endise [[2. Eesti Politseirügement|2. Eesti Politseirügemendi]] ümberformeeritud [[37. Kaitse Vahipataljon|37.]] ja [[38. Eesti Politseipataljon]]. 37. Eesti Politseipataljon lahkus Tallinnast rongiga ja sõitis [[Tabivere raudteejaam|Tabivere jaam]]ani, edasi liiguti jala.

29. augusti pärastlõunal algas üldine pealetung Tartu-TapaTartu–Tapa raudtee ja Tartu-Kärevere-PõltsamaaTartu–Kärevere–Põltsamaa maantee vahel sillapea moodustanud vastase üle Emajõe paiskamiseks. 87. jalaväediviisi üks rügement ründas piki raudteed Pupastvere-Nõela-Kärkna suunal, neid toetas III/47. rügement. Nõela ja Õvi küla vahel tungis peale 37. Eesti Politseipataljon. 37. pataljonist paremal oli 38. Eesti Politseipataljoni pealetungiriba, mis ei hõlmanud Käreveret. Selle vallutamine on määratud Laeva-KärevereLaeva–Kärevere maantee suunas ründavale 87. jalaväediviisi võitlusgrupile.

Paremal tiival algas pealetung 38. Eesti Politseipataljoni 2. kompanii löögiga vastase arvatavale lahtisele tiivale, kompanii tungis sügavale vastase positsiooni, saades esimeseks sõjasaagiks taanduva patarei. KiireltKiiresti järgnev 87. jalaväediviisi võitlusgrupi rünnak oli täiel määral edukas. 38. Eesti Politseipataljoni 4. ja 1. kompanii liikusid vasakult metsasel maastikul, vastasega kontakti saamata. 87. jalaväediviisi võitlusgrupp pööras oma rünnakusuuna Emajõe poole, kontakti säilitamiseks väeosade vahel suunas 38. pataljoni 2. kompanii oma rühmad sideme säilitamiseks paremale ja ka pataljoni keskmine kompanii astus sama sammu. Õhtuhämaruseks oli aga pataljoni paremal tiival tekkinud tühik, mida 2. kompanii polnud võimeline täitma. Pimeduse saabudes asusid 38. pataljoni 3. ja 4. kompanii kaitsele vastase vasturünnaku tõrjeks, 2. kompanii oli selleks ajaks tunginud umbes kilomeetri kaugusele [[Kärevere mõis]]ast. Kärevere mõis oli taktikaliselt tähtis. Kärevere mõisa lääneküljel hargnes maantee kolmeks: peatee Laeva-Puurmani-Põltsamaa poole, üks kolmanda klassi harutee peateest põhja poole ja teine harutee kirdesse Õvi-Kärkna suunda. Kärevere sild oli ainus ülepääs Emajõest. Mõisa vallutamine oleks ära lõiganud Kärevere-Laeva ja Kärevere-Kärkna vahel rakendatud vastase moto-mehhaniseeritud väeosade taandumistee ning katkestanud järelveo ja uute üksuste lahingusse paiskamise ja 2. kompanii tungis mõisa läänest ja põhjast ning vallutas [[Kärevere mõis]]a õhtuks.

30. augustil toimusid Punaarmee vasturünnakud tankide toetusel Tartu-KärevereTartu–Kärevere maantee ja Õvi vahel. Eriti ägedad rünnakud suunati 3. ja 4. kompanii vastu, surve lõppes Õvi piirkonna vallutamisega [[37. Eesti Politseipataljon]]i poolt, kus pataljoni ülem major [[Karl Saimre]] sai raskelt haavata ja suri haavadesse Tallinnas 5. septembril.

[[37. Eesti Politseipataljon]]i ülemale [[Karl Saimre]]le ja [[38. Eesti Politseipataljon]]i 2. kompanii ülemale [[Voldemar Madisso]]le annetatianti 1. klassi [[raudrist]]id, hiljem annetatianti 1. klassi raudrist ka 38. Eesti Politseipataljoni ülemale. 38. Eesti Politseipataljoni 6 meest 2. kompaniist pälvisid 2. klassi Raudristi.