Redaktsioon: 6. mai 2020, kell 00:45 redigeeri Andrus Kallastu (arutelu \| kaastöö) Usaldatud kasutajad 14 813 muudatust →‎Ajalugu ← Vanem muudatus		Redaktsioon: 6. mai 2020, kell 00:46 redigeeri eemalda Andrus Kallastu (arutelu \| kaastöö) Usaldatud kasutajad 14 813 muudatust →‎Ajalugu Uuem muudatus →
10. rida: 18. sajandil levisid Itaalia pedagoogilised meetodid laialdaselt. Pariisi konservatooriumi asutamisega 1795. aastal loodi eraldi solfedžo õppekava, mis 19. sajandil arenes muusikaõpetuse süstemaatiliseks põhidistsipliiniks. Prantslaste huvi itaalia õppemeetodite vastu oli üheaegne Pariisis välja antud esimeste solfedžoõpikutega, millest eimene oluline kogumik oli "Solfèges d’Italie avec la basse chiffrée" (mis sisaldas muusikanäiteid Leo, Durante, Scarlatti, Hasse, Porpora jt loomingust, toimetajateks P. Levesque ja L. Bèche), mis ilmus 1772. aastal ja millest tehti kolm uustrükki ja mitu piraatväljaannet. Teisteks varajasteks kogumikeks olid Girolamo Crescentini kogumik laulmise harjutustest "Raccolta di esercizi per il canto all’uso del vocalizzo" (1811) ja Rossini kogumik "Gorgheggi e solfeggi" (1827). Kõige olulisem meetoditest oli hiljem Danhauseri, Lemoine'i ja Lavignaci kolmeköiteline "Solfège des solfèges" (1910-1911). Prantsuse ~~solfdžotraditsioon~~solfedžotraditsioon on olnud lähtepunktiks paljudes teistes riikides välja töötatud muusikaliste põhioskuste õpetamise meetoditele, sealhulgas Wedge'i, Hindemithi, Kodályi ja Villa-Lobose meetoditele. Alates II maailmasõjast on erinevates keeltes trükitud palju solfedžo käsiraamatuid, Neist kõige inspireerivam on ehk Lars Edlundi "Modus vetus: gehörstudier i dur/moll-tonalitet" (1967) ja "Modus novus: lärobok i fritonal melodiläsning" (1963). ==Absoluutne ja relatiivne süsteem==

Solfedžo: erinevus redaktsioonide vahel