Johann Wolfgang von Goethe: erinevus redaktsioonide vahel

Johann Wolfgang von Goethe sündis [[õigusteadus]]e doktori Johann Caspar Goethe ja temast 21 aastat noorema rikkast perest pärit Catharina Elisabethi pojana. [[1756]]–[[1758]] käis ta avalikus koolis, edasi õppis koos noorema õe Corneliaga kodus ja sai mitmekülgse hariduse. Neid õpetas isa ja läbi aegade kokku kaheksa koduõpetajat. Goethe õppis ladina, kreeka, heebrea, inglise, prantsuse, itaalia ja kohalikku juudisaksa keelt.<ref>Karl Otto Conrady. "Goethe. Leben und Werk." Neuausgabe in einem Band. Artemis & Winkler, München 1994, ISBN 3-538-06638-8, lk 328</ref> Lisaks veel loodusteadust, usuõpetust, joonistamist, klaveri- ja tšellomängu, vehklemist, ratsutamist ja tantsimist. <ref>Nicholas Boyle. "Goethe. Der Dichter in seiner Zeit". 1.Band kdI: 1749–1790". Insel, Frankfurt am Main 2004, lk 73 jj</ref> Samuti puutus ta juba väga noorelt kokku kirjandusega. Johann Wolfgangi ja Cornelia ülejäänud neli õde-venda surid lapseeas.

[[1768]] tabas Goethet tuberkuloosilaadse haiguse tagajärjel raske verejooks ning ta pöördus isa pettumuseks ilma ülikooli lõpetamata Frankfurti tagasi.<ref>Nicholas Boyle. "Goethe. Der Dichter in seiner Zeit". 1.Band kdI: 1749–1790". Insel, Frankfurt am Main 2004, lk 93.</ref> <ref>Nicholas Boyle. "Goethe. Der Dichter in seiner Zeit". 1.Band kdI: 1749–1790". Insel, Frankfurt am Main 2004, lk 96</ref>

1771. aastal esitas Goethe ülikoolile doktoriväitekirja kiriku ja riigi suhetest. Teoloogid pidasid väitekirja skandaalseks ja Goethet usupõlguriks. Dekaan lükkas väitekirja tagasi, ent pakkus Goethele võimalust omandada aste madalam [[Litsentsiaat|litsentsiaadi]]<nowiki/>kraad. <ref>Rüdiger Safranski. „Goethe"Goethe. Kunstwerk des Lebens. Biographie.“" Hanser, München 2013, lk 100 jj</ref>. Selleks pidi ta püstitama ja kaitsma mõningaid teese. Eelviimane neist käsitles küsimust, kas lapsetapjast naine peaks saama karistuseks surmanuhtluse. Sama teemat käsitles Goethe ka hiljem oma loomingus.

Tagasi Frankfurdi jõudnult avas ta väikese advokaadibüroo, mida pidas laisalt ja huvitult neli aastat kuni Weimarisse sõiduni. Luuletamine oli talle tähtsam. Ta asus tööle „Götz"Götz von Berlichingeni“Berlichingeni" kallal, mis ilmus [[1773]] ja leidis vaimustatud vastuvõttu. Seda peetakse uudse väljenduslaadi tõttu [[Torm ja tung|tormi ja tungi]] asutamisdokumendiks. <ref>Dieter Borchmeyer. „Schnellkurs"Schnellkurs Goethe.“" Dumont, Köln 2005, lk 35</ref>

[[1772]] läks Goethe taas isa nõudmisel advokaadipraktikandiks [[Wetzlar|Wetzlari]]. Naastes oli ta edenenud küll loominguliselt, kuid mitte advokaadiametis. Järgmised kolm aastat olid Goethe elus loominguliselt kõige produktiivsemad. Näiteks sündis õnnetust armastusest oma sõbra kihlatu Charlotte Buffi vastu, millele oli lisatud veel nii isiklikke kui teiste armukogemusi, tema esimene romaan [[Noore Wertheri kannatused|"Noore Wertheri kannatused"]].

Sachsen[[Saksi-Weimar-Eisenach|Saksi-Weimar-Eisenachi]] hertsogkonnas võttis Goethe [[1776]]. aastal vastu salajase legatsiooninõuniku koha. Järgnes rida ametikohti hertsogkonna kõrgetes riigiametites. Tööasjus sai Goethe palju reisida nii hertsogkonna sees kui ka väljaspool selle piire (Dessaus, Berliinis, Šveitsis, mitu korda Harzis). Lisaks muudele ametitele juhtis Goethe 1776–1817 ka Weimari teatrit.

Ühe Weimari õuenõuniku abiga tutvus Goethe kohalike vabamüürlastega ning astus nende looži Amalia ridadesse. <ref>Nicholas Boyle. „Goethe"Goethe. Der Dichter in seiner Zeit“Zeit. 1.Band kdI: 1749–1790". Insel, Frankfurt am Main 2004, lk 319 ja 387</ref>

[[1782]] tõstetiülendati Goethe aadliseisusse.

1780. aastate keskel, ametialase karjääri tipul, sattus Goethe kriisi. Ta ei tundnud oma ametnikutööst rahuldust, tööalased ja õukondlikud kohustused muutusid talle tüütuks. Loometöö oli jäänud unarusse. [[1786]]. aasta sügisel sõitis ta ootamatult ja ilma hüvasti jätmata [[Itaalia|Itaaliasse]].

Itaalias peatus ta põhiliselt [[Rooma|Roomas]], reisides ka teistes Itaalia linnades. Roomas elades suhtles ta tihedalt sealsete saksa kunstnike ja kirjanik [[Karl Philipp Moritz|Karl Philipp Moritziga]]<nowiki/>iga. Goethe tutvus põhjalikult antiik- ja renessansiaja kunstiteoste ja arhitektuuriga, eriliselt austas ta [[Raffael|Raffaeli]]<nowiki/>i ja arhitekt [[Andrea Palladio|Andrea Palladiot]]<nowiki/>t. Lisaks aitasid kunstnikest sõbrad tal täiendada oma joonistamisoskust, Itaalia-perioodist on säilinud 850 Goethe joonistust. Peamiselt aga tegeles ta oma lõpetamata kirjandusteostega: pani proosavormis olemas olnud „Iphigeneia"Iphigeneia Taurises“Taurises" värssidesse, lõpetas 12 aastat varem alustatud „Egmonti“"Egmonti" ja jätkas „Torquato"Torquato Tassot“Tassot". Lisaks tegeles ta botaanika-alaste uurimustega. Koju saadetud kirjades kõneles Goethe korduvalt enda „taassünnist“"taassünnist" ja „uuest"uuest noorusest“noorusest", mida ta olevat Itaalias kogenud. <ref>Nicholas Boyle. „Goethe"Goethe. Der Dichter in seiner Zeit“Zeit. 1.Band kdI: 1749–1790". Insel, Frankfurt am Main 2004, lk 506. – Rüdiger Safranski. „Goethe"Goethe. Kunstwerk des Lebens. Biographie.“" Hanser, München 2013, lk 328</ref>

Itaaliast naasnuna kohtus Goethe [[1788]]. aastal kübarameister [[Christiane Vulpius|Christiane Vulpiusega]], kellest sai tema elukaaslane ja palju aastaid hiljem abikaasa. Detsembris [[1789]] sündis neil poeg [[Julius August Walter von Goethe|Julius August Walther]] (suri [[1830]]). Hiljem sündis neil veel neli last, kes ei jäänud aga elama. Poja sünd ei takistanud Goethel tegemast [[1790]]. aastal abieluettepanekut 21-aastasele aadlisoost neiule, kuid tolle isa lükkas ettepaneku tagasi. Oma keskklassist elukaaslasega abiellus Goethe alles [[1806]].

Tööalaselt tegeles Goethe pärast Itaalia-reisi aastaid peamiselt looduse uurimisega. 1790 ilmus tema „Versuch"Versuch die Metamorphose der Pflanzen zu erklären“erklären" (’Katse'Katse selgitada taimede metamorfoosi’metamorfoosi').

Kuna hertsog oli Goethe vabastanud senistest kohustustest, sai luuletaja võtta enda peale endale sobivad ülesanded hertsogiriigis: näiteks juhatas ta joonistamiskooli, Weimari õukonnateatrit ning oli nõuandja [[Jena ülikool|Jena ülikooli]] juures – tänu millele said seal tööd paljud tolle aja silmapaistvad vaimuinimesed, nende hulgas nt [[Friedrich Schiller]] ja [[Georg Wilhelm Friedrich Hegel]].

Pärast [[Prantsuse revolutsioon|Prantsuse revolutsiooni]]<nowiki/>i ja [[Esimese koalitsiooni sõda|esimese koalitsiooni sõja]] rahutuid aastaid sai Goethe ja teised Weimari klassikud taas rohkem loominguga tegelda. Näiteks kirjutas Goethe Prantsuse revolutsioonist inspireeritud värsseepose „Hermann"Hermann und Dorothea“Dorothea" (’Hermann'Hermann ja Dorothea’Dorothea'), mis kirjeldab [[Rein|Reini]]i vasakul kaldal elanud sakslase saatust.

[[1789]]. aastal tutvus Goethe Friedrich Schilleriga, olles eelnevalt tema teostega tuttav. Alles viis aastat hiljem arenes sellest lähem sõprus ja kuna mõlemad pidasid [[antiikaeg|antiikaja]] kunsti kõrgeimaks ideaaliks, siis ka koostöö: Schiller kutsus Goethe kultuuri- ja kunstiajakirja Horen väljaandjate hulka. Ka Schiller asus elama Weimarisse, millest sai tähtis saksa kultuurielu keskus, sest Schiller kutsus linna saksa luuletajaid ja filosoofe.

Esteetiliste põhimõtete läbiarutamise käigus lõid nad kirjandus- ja kunstikontseptsiooni, mida hakati nimetama Weimari klassitsismiks. Kaks kirjanikku innustasid teineteist vastastikku, olles üksteise parimad kriitikud. Näiteks aitas Schiller oma kommentaaridega palju kaasa Goethe romaani „Wilhelm"Wilhelm Meisters Lehrjahre“Lehrjahre" („Wilhelm"Wilhelm Meisteri õpiaastad“õpiaastad") valmimisele ning julgustas teda jätkama „Fausti“"Fausti". Goethe-uurija Nicholas Boyle’iBoyle'i sõnul kujutas kirjavahetus „Wilhelm"Wilhelm Meisteri“Meisteri" asjus [[1795]]–[[1796]] endast Goethe ja Schilleri vahelise vaimse suhte kõrgpunkti. Schilleri surma [[1805]]. aastal elas Goethe väga raskelt üle. Schilleri surma järel lõppes ka Weimari klassitsismi õitseaeg.

Schilleri surm andis Goethele tõuke „"[[Faust (Goethe)|FaustFausti]]<nowiki/>i“" jätkamiseks, [[1808]]. aastal ilmus selle 1. osa.

[[1810]] ilmus Goethe „Zur"Zur Farbenlehre“Farbenlehre" (’Värvusõpetusest’'Värvusõpetusest'), millega ta oli tegelnud pea kakskümmend aastat. Teadusmaailm ei teinud teosest välja, kirjandusmaailm pidas seda poliitiliselt rahututel aegadel sündinud loominguliseks kõrvalekaldeks. <ref>Rüdiger Safranski. „Goethe"Goethe. Kunstwerk des Lebens. Biographie.“" Hanser, München 2013, lk 497 jj</ref>

[[1811]] alustas Goethe ka autobiograafia „Dichtung"Dichtung und Wahrheit“Wahrheit" ("Minu elust: luulet ja tõtt") kirjutamist, mille esimesed kolm osa ilmusid tema eluajal, neljas aga pärast luuletaja surma.

Lisaks süvenes Goethe idamaade kultuuri, õppis [[Pärsia keel|pärsia]] ja [[Araabia keel|araabia]] keelt ning avaldas [[1819]] luulekogu „West"West-östlicher Divan“Divan" (’Lääne'Lääne-Ida diivan’diivan').

Pärast abikaasa Christiane surma [[1816]] tegeles Goethe taas palju loodusteadustega, avaldades rea kirjutisi. [[1821]] ilmus „Wilhelm"Wilhelm Meisters Wanderjahre“Wanderjahre" („Wilhelm"Wilhelm Meisteri rännuaastad“rännuaastad"), mis koosnes suurelt jaolt varem avaldatud novellidest.

[[1823]]. aastal palus tollal 74-aastane armunud luuletaja tõsimeeli 19-aastase Ulrike von Levetzowi kätt, neiu ütles talle aga viisakalt ära. Juba tagasiteel tõllas istudes kirjutas Goethe oma emotsioonide põhjal „Marienbader"Marienbader Elegie“Elegie" (’Marienbadi'Marienbadi eleegia’eleegia'), ühe oma tolle perioodi lüürilisema ja intiimsema armastusluuletuse.

Viimaste eluaastate jooksul jõudis ta veel lõpetada „Fausti“"Fausti" 2. osa, seda juba mitte kirjutades, vaid aja kokkuhoiu huvides dikteerides.

22. märtsil [[1832]] suri Goethe tõenäoliselt südameinfarkti. Tema väidetavad viimased sõnad „Mehr"Mehr Licht!“" (’rohkem'rohkem valgust!’') ei ole üheselt tõestatud. See jutt pärineb Goethe majaarstilt Carl Vogelilt, keda polnud luuletaja surmahetkel enda sõnul ruumis.<ref>[https://www.uni-giessen.de/fbz/fb05/germanistik/absprache/sprachverwendung/gloning/tx/1833cvog.htm Universität Giessen, Institut für Germanistik]</ref>

"[[Götz von Berlichingen]]" (1773) tõi talle üleöö kuulsuse, kaasaegsed nimetasid teda „saksa [[Shakespeare]]’iks“. <ref>Nicholas Boyle. "Goethe. Der Dichter in seiner Zeit. 1.Band kdI: 1749–1790". Insel, Frankfurt am Main 2004, lk 175.</ref> "[[Iphigeneia Taurises]]" on näide Goethe klassitsismist.

Tõenäoliselt aastatel 1773–1775 kirjutas Goethe näidendi "[[Faust (Goethe)|Faust]]" algvariandi. Ühtekokku tegeles ta selle näidendiga ligi 60 aastat. "Fausti" esimene osa valmis 1806. aastal ja ilmus 1808. aastal. "Fausti" teise osa lõpetas ta 1832. aastal ning see ilmus pärast tema surma. Saksa riigi loomise järel 1870 hakati "Fausti" peategelast nimetama "saksa vaimu kehastuseks" ja "rahvuslikuks müüdiks".<ref>Albrecht Schöne eessõna J. W. Goethe raamatule "Faust. Kommentare." Deutscher Klassiker-Verlag, Frankfurt am Main 1999, lk 37 f.</ref> 20. sajandil kujunes "Faust" lausa sakslaste uusaegseks eeposeks.