Redaktsioon: 9. aprill 2020, kell 22:03 redigeeri Pelmeen10 (arutelu \| kaastöö) Usaldatud kasutajad 41 770 muudatust P HC: lisatud Kategooria:Kakandilised ← Vanem muudatus		Redaktsioon: 5. mai 2020, kell 00:49 redigeeri eemalda Kuriuss (arutelu \| kaastöö) Usaldatud kasutajad 185 834 muudatust PResümee puudub Märgis: Visuaalmuudatus: ümberlülitus Uuem muudatus →
1. rida: {{Toimeta\|kuu=mai\|aasta=2020}} '''~~Kakandilised~~''Oniscidea' ('''~~Oniscidea~~'~~'')~~ on maailmas väga laialdase levikuga [[~~vähid~~Kakandilised\|kakandiliste]] ~~ning~~seltsi alamselts, kelle esindajad asustavad peaaegu kõiki [[Kliimavööde\|kliimavöötmeid]] ja elukeskkondi. ~~Enamus~~Enamik liike elab meredes ja kõige sagedamini põhja lähedal, kuid palju on kakandeid ka magevees, nii pinnavetes kui maa-alustes veekogudes. Kakandiliste seltsi kuuluvad ka ainsad tõelised maismaal elavad vähid. Maailmas tuntakse üle 4000 ~~kakandi liigi~~kakandiliigi.<ref>Ruppert/Barnes. 1994. Invertabrate Zoology. Saunders College Publishing</ref> Maismaal elavaid kakandilisi on Eestist leitud 15 [[Liik (bioloogia)\|liiki]], neist tuntumad on harilik mullakakand (''Oniscus asellus'') ja keldrikakand (''Porcellio scaber'').<ref>Loomade elu. 1982 2. köide. Selgrootud II. Tallinn</ref> [[Fail:The British Woodlice 55.png\|pisi\|paremal\|Eesti ~~haruldaseim~~haruldasim kakand]] == Elupaik == '''Mullakakandid''' elavad [[Kivi\|kivide]] all, vanade pehkinud kändude koore vahel, neid võib leida ka peaaegu kõikide aiateeplaatide alt ja [[Kõdunemine\|kõdunevate]] lehtede hunnikutest. Keldrikakandeid leidub samuti kõigis niisketes paikades, kivide all jm. Keldrikakandit on rahvas ekslikult ka niiskusemardikaks kutsuma hakanud, [[Mardikalised\|mardikatest]] on aga asi siinkohal veidi kaugel. Nende [[Loomad\|loomade]] juures leiab ka esmapilgul üles kõik vähkidele tüüpilised '''tunnused''': palju kehalülisid, palju jalgu ja kaks paari tundlaid (esimesed lühikesed, teine paar pikk ja hästi nähtav). <ref>Remm, H. 1987. Lülijalgsed. Tartu</ref><ref>Loomade elu. 1982 2. köide. Selgrootud II. Tallinn</ref> == Toitumine == [[Fail:The British Woodlice 67.png\|pisi\|Kerratõmbumisvõimeline kakand]] Mullakakandid [[Toitumisahel\|toituvad]] [[Kõdu\|taimekõdust]] ja neil on suur tähtsus [[Huumus\|huumuse]] tekitajatena ja mullaviljakuse säilitajatena.<ref>Loomade elu. 1982 2. köide. Selgrootud II. Tallinn</ref> Et kõhtu korralikult täis saada, peab kakand ära mäluma ja läbi oma soolestiku laskma tõeliselt suurtes kogustes taimejäänuseid, Saksamaal tehtud arvestuste kohaselt muudavad tervelt 10% kõigist sealsetest mahalangenud puulehtedest [[Huumus\|huumuseks]] just kakandid. Lehti süüakse nii, et neist jäävad tavaliselt alles vaid rood.<ref>Voore, V. 1961. Zooloogilisi ekskursioone. Tallinn</ref> Lisaks mäluvad need vähid läbi ka mulda, muutes selle kobedaks, nagu vihmaussidki. Peale [[Taimerasv\|taimse]] toidu, mis on nende kakandite menüüs esikohal, söövad nad hea isuga ka tillukesi mullaloomi.<ref>Elberg, K. 1995. Eesti loodus. (Ed. A. Raukas) Maismaaselgrootud. Tallinn</ref> == Kehaehitus == Kakandid on paari sentimeetri pikkused kõhu-selja suunas väga lapiku kehaga loomad. Kakandi keha koosneb [[Lüli\|lülidest]] nagu kõikidel [[Vähk\|vähkidel]], igal rindmikulülil on paar jalgu. Jalad paiknevad ka tagakehal, kusjuures eesmised neist talitlevad hingamiselundite -– lõpustena. Lõpuseplaadikesed on pidevas liikumises ja nende kaudu tungib vees lahustunud hapnik looma verre. Lõpuste lähedal tagakehas asub ka kakandite süda. [[Isane\|Isastel]] kakanditel on eesmised tagakehajalad muutunud sugutuselunditeks.<ref>Voore, V. 1956. Magevete loomastik. Tartu</ref> Pea külgedel asuvad kakandilistel [[liitsilmad]], mis koosnevad tillukestest osasilmadest nagu mosaiikpildid. Osasilmade arv on [[Liik\|liigiti]] erinev. Kõige suuremal kakandilisel, 27 cm pikkusel harilikul hiidkakandil (''Bathynomus giganteus'') on kummaski silmas 3000 osasilma, Eestis elavatel mullakakanditel tavaliselt ~~20-30~~20–30, vesikakanditel vaid 4.<ref>Ernits, P. 1984. Ainus tõeline kuivamaavähk. Horisont, nr. 5.</ref> === Värvus === Enamasti on nad hallikaspruuni värvusega, kuid näiteks meretaimedel elavad liigid on rohelised (nende värvus sõltub taime värvusest) ja maa-aluste ning sügavate vete asukad on valged, pigmenteerumata.<ref>Järvekülg, A., Veldre, J. 1963. Elu Läänemeres. Tallinn</ref> == Käitumine == Kui mullakakand uurimiseks kätte võtta, rullib ta ennast sageli kokku. See on kakandi enesekaitseabinõu varjamaks oma õrna kõhupoolt. Vahetevahel võib leida mullakakandi, kellel oleks kõhu all nagu pehme padjand või kotike. See on emane loom, kelle kehale moodustub [[Järglane\|järglaste]] kasvatamise ajaks haudetasku. Seal paiknevaid mune võib läbi [[tasku]] õhukeste [[Sein\|seinte]] ka väljastpoolt näha. Mullakakandi munadest kooruvad täiesti täiskasvanud loomade sarnased noored vähid, ainult mõõtmetelt väiksemad ja värvuselt heledamad. Mullakakandi eluiga on ~~3-4~~3–4 aastat.<ref>Remm, H. 1987. Lülijalgsed. Tartu</ref> [[Fail:The British Woodlice 08.png\|pisi\|paremal\|Kakandi tagakeha ehitus]] == Viited == {{viited}}

Oniscidea: erinevus redaktsioonide vahel