Johann Wolfgang von Goethe: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
78. rida:
<br />
== Looming ==
Johann Wolfgang von Goethe alustas kirjanduslikku tegevust luuletuste ja näidendite avaldamisega
Oma luuletustega kujundas ta nii tormi ja tungi kui ka Weimari klassitsismi ajastut.
Ta kirjutas 65 aasta jooksul ca 3000 luuletust, osa neist olid iseseisvad, osa tsüklitena ("Römische Elegien", "West-östliche Divan" jt). Ta on kirjutanud nii mitmesajavärsilisi kui paarirealisi, nii ranges rütmis kui vabavärsis luuletusi. Ta on luuletades kasutanud pea kõiki vanast ja uuest maailmakirjandusest tuntud vorme. Tema luuletustest on eeskuju võtnud peaaegu kõik järgnenud saksa luuletajad.<ref>Bernd Witte eessõna raamatule "Johann Wolfgang Goethe: Gedichte". Reclam, Stuttgart 2005, lk 5</ref>
Tähelepanuväärseim näidend, mis tegi Goethe tuntuks kogu [[Saksamaa]]l, oli 1773. aastal ilmunud "[[Götz von Berlichingen]]".
Tõenäoliselt aastatel 1773–1775 kirjutas Goethe näidendi "[[Faust (Goethe)|Faust]]" algvariandi. Ühtekokku tegeles ta selle näidendiga ligi 60 aastat. "Fausti" esimene osa valmis 1806. aastal ja ilmus 1808. aastal. "Fausti" teise osa lõpetas ta 1832. aastal ning see ilmus pärast tema surma.
Ka proosas on ta kasutanud pea kõiki proosavorme: loomaeepos "Reinecke Fuchs" ("Reinuvader Rebane"), värsseepos "Hermann und Dorothea" ("Hermann ja Dorothea"), novell "Novelle", romaan "Wilhelm Meisters Lehrjahre" ja "Wilhelm Meisters Wanderjahre" ("Wilhelm Meisteri õpiaastad", "Wilhelm Meisteri rännuaastad"), kiriromaan "Die Leiden des jungen Werthers" ("Noore Wertheri kannatused"), reisikiri "Italienische Reise" ('Itaalia reis') ja autobiograafilised kirjad "Dichtung und Wahrheit" ("Minu elust: luulet ja tõtt").
Goethe esimese romaani "[[Noore Wertheri kannatused]]" ilmumine 1774 oli saksa kirjandusajaloo suursündmus. Autor oli kiriromaani uuendanud sellega, et pani kirja vaid ühe osapoole kirjad, mitte kahepoolset kirjavahetust. Selle romaani naispeategelase prototüüp oli [[Charlotte Buff]] (abielunimega Kestner), kellesse Goethe õnnetult armus 1772. aastal advokaadibüroos praktikal olles. Romaan tõusis kultusraamatu staatusse ja tegi Goethe tuntuks kogu Euroopas. 1800. aastaks oli romaan tõlgitud enamikku Euroopa keeltest <ref>Nicholas Boyle. "Goethe. Der Dichter in seiner Zeit". 1. kd: 1749–1790. Insel, Frankfurt am Main 2004, lk 208.</ref> ning tolleaegsed noored aimasid järele nii Wertheri riietust, kõne- ja kirjastiili kui vahel ka õnnetut elulõppu: sagenesid enesetapud ja enesetapukatsed (nn [[Wertheri efekt]]).
Olulisel kohal Johann Wolfgang von Goethe [[looming]]us olid [[aforism]]id.
91. rida ⟶ 99. rida:
[[Pilt:Goethe visiting card.png|pisi|Johann Wolfgang von Goethe visiitkaart]]<br />
==Tunnustus==
*1808 – valiti [[Baieri Teaduste Akadeemia]] korrespondentliikmeks.
| |||