Vikipeedia

Metsavennad: erinevus redaktsioonide vahel

Sirvi ajalugu interaktiivselt
← Vanem muudatusUuem muudatus →
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
VisuaalneVikitekst
relvastatud
Resümee puudub
2. rida:
{{allikad}}
[[Pilt:Mälestuskivi Lükka punkrilahingus langenud metsavendadele.JPG|pisi|Mälestuskivi Lükka punkrilahingus langenud metsavendadele [[Rõuge vald|Rõuge vallas]].]]
'''Metsavennad''' ([[läti keel]]es ''meža brāļi'', [[leedu keel]]es ''miško broliai'') olid Eestis, Lätis ning Leedus võidelnud relvastatud vabadusvõitlejad[[vastupanuliikumine|vastupanuvõitlejad]], kes [[Teine maailmasõda|Teise maailmasõja]] ajal ja ka hiljem võitlesid [[Nõukogude Liit|Nõukogude]] sissetungi ja kolme Balti riigi [[okupatsioon]]i ajal Nõukogude võimu vastu.
 
Mõiste "metsavennad" tuli eesti keeles kasutusele hiljemalt 19. sajandil, mil selle all mõeldi riigi, mõisa või kirikuga lepitamatutesse vastuoludesse läinuid, sealhulgas ka sõjaväkkevõtmisest kõrvalehoidjaid, kes ennast metsas varjasid. [[1905. aasta revolutsioon]]is viitavad erinevad allikad metsavendadele kui "mässavatele talupoegadele" või kui "metsast varju otsivatele kooliõpetajatele".{{lisa viide}} Maailmasõdadevahelisel ajal on metsavendadeks nimetatud ka kommunistlikke illegaale, kellest tuntuimaks võib pidada [[Aleksander Ellam]]it ([[1897]]–[[1933]]).
18. rida:
== Relvastatud vastupanu pärast 1944. aastat ==
 
Punaarmee taasvallutas Eesti, Läti ja Leedu aastatel [[1944]]–[[1945]]. Järgnenud aastatel, kui stalinistlikud repressioonid tugevnesid, peitus rohkem kui 70 000 nende riikide kodanikku Nõukogude võimu eest, kasutades ära metsaseid maakohti loodusliku varjupaigana relvastatud nõukogudevastasesNõukogudevastases võitluses.{{lisa viide}} Vastupanuüksuste suurus ja koosseis olid erinevad, alates üksinda tegutsevatest, ainult enesekaitseks relvastatud [[partisan|metsavendadest]] kuni suurte ja hästiorganiseeritud lahinguvalmis rühmadeni.
 
{{lisa viide}} Metsavendade tegutsemine sai uuesti hoo sisse 1980. aastatel, kui rahvuslikult meelestatud inimesed asusid okupatsioonivõimu lagunemise ajal koguma relvi, rüüstama Nõukogude Armee sõjaladusid ja ründama okupatsioonivägede üksuseid, pidades nendega tulevahetusi ja isegi lahinguid Harjumaal (Ellamaa lahing), Tartumaal (Kärkna lahing), Saaremaal.<ref>{{Netiviide|Autor=|URL=http://dea.digar.ee/cgi-bin/dea?a=d&d=sauesona20031025.2.8.1|Pealkiri=Kaitseliidu Harju malev tähistas juubelit|Väljaanne=Saue Sõna, nr 20, 25.10.2003|Täpsustus=dea.digar.ee|Aeg=|Kasutatud=}}</ref>
 
===Taust===
Eesti, Läti ja Leedu saavutasid iseseisvuse aastal [[1918]] pärast Vene impeeriumi kokkuvarisemist ning uus põlvkond oli Teiseteise maailmasõja alguseks täisealiseks saanud. Sarnaselt muu maailmaga olid ka neil tugevad rahvusluse ideaalid ja enesemääramine. Olles juba kogenud nõukogude[[kommunism|kommunistlikku]] ja pärastseejärel seda[[natsism|natsistlikku]] natsirežiimirežiimi, ei olnud enamik inimesi nõus teise okupatsiooniga.{{lisa viide}}
 
Erinevalt Eestist ja Lätist ei olnud Leedul kunagi oma [[Relva-SS]]-i diviisi. 1944. aastal olid Saksa võimud Leedus loonud halvasti varustatud, kuid 20 000-mehelise tugeva "Leedu territoriaalkaitseväe" kindral [[Povilas Plechavičius]]e juhtimise all, et võidelda nõukogudeNõukogude partisanidega, keda juhtis [[Antanas Sniečkus]]. Üsna varsti nähti selles väes ohtu riiklikule julgeolekule. Ülemused vahistati 15. mail 1944. Kindral Plechavičius küüditati koonduslaagrisse [[Salaspils]]is,i koonduslaagrisse Lätis, kuid ligikaudu pool allesjäänud vägedest moodustasid partisanide üksusedpartisaniüksused ja läksid maakohtadesse laiali, et valmistada idarinde lähenemisel ette partisanide operatsioone [[Punaarmee]] vastu.{{lisa viide}}
 
Saksa vägede taandumisel Eestist [[1944]]. aasta septembri lõpul jäid paljud Eesti sõdurid partisanidena kodumaale, peamiselt [[Virumaa]]l ümber piiratud [[300. Eriotstarbeline Diviis]] ja [[20. Eesti Relvagrenaderide SS-diviis]]i osad, mis otsustasid jääda kodumaale, nende hulgas ka [[Friedrich Kurg|Friedrich Kure]] pataljon. Paljud eesti ja läti sõdurid ning mõned sakslased vältisid vangistust ja võitlesid maakohtades metsavendadena aastaid pärast sõda. Teised, näiteks [[Alfons Rebane]] ja [[Alfrēds Riekstiņš]] põgenesid [[Inglismaa]]le ja [[Rootsi]] ning osalesid liitlaste luureoperatsioonidel metsavendade abistamisel.{{lisa viide}}
 
Vastupanu osutajate hulk suurenes, kui Punaarmee üritas noori värvata kohustuslikku sõjaväeteenistusse. Mõnes piirkonnas tulid kutse peale kohale vähem kui pooled kutsealustest. Laialdane sõjaväest kõrvalehoidvate kutsealuste perekondade tagakiusamine sundis rohkem inimesi vältimaokupatsioonivõime võimevältima metsades. Paljud värvatud mehed hakkasid väejooksikuteks ja võtsid relvad endaga kaasa.{{lisa viide}}
 
===Sissisõda===
 
1940. aastate lõpus ja 1950. aastate alguses varustasid briti ([[MI6]]), ameerika, ja rootsi salaluureteenistused metsavendi varustusega, pakkusid neile side- ja logistilist teavet. Selline abi mängis balti vastupanuliikumise suunamisel võtmerolli, kuigi see vähenes oluliselt pärast MI6 operatsiooni "Džungel" tõsist kompromiteerimist, kui briti [[topeltspioon]]id ([[Kim Philby]] ja teised) edastasid info nõukogudeNõukogude võimudele, võimaldades [[KGB]]-l tuvastada, infiltreerida ja kõrvaldada palju balti partisanide üksuseid ja lõigata neid ära igasugustest edasistest kokkupuudetest Lääne luurega.{{lisa viide}}
{{Vaata|Metsavendlus Eestis}} ja ''[[Vastupanutegevus Eesti NSVs]]''
 
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/wiki/Metsavennad"