Mitmed riisikad on tooreltki söödavad, enamik siiski mitte. Kuid pärast [[kupatamine|kupatamist]] mürgid kaovad ja sadade riisikaliikide hulgas pole ükski pärast kupatamist mürgine, kuigisamas on paljud nendest on ikkagineist nii väheseväikese toiteväärtusega, et neid süüa ei soovitata süüa. Kõige paremate söögiseente hulka kuuluvad vähesed riisikaliigid, mis kõik kasvavad ka Eestis kasvavad: [[porgandriisikas]], [[kuuseriisikas]] ja [[veririisikas]]. Seenekirjanduses peetakse nendest kõige väärtuslikumaks veririisikat. Kahte esimest hinnatakse eriti kõrgelt Lääne- ja Kesk-Euroopas, veririisikas on [[katalaanid]]e lemmikseen.
Eestis kasvavaid riisikaid võib jaotada kahte rühma: kibeda maitsega riisikad, mida tuleb enne toiduks kasutamist kupatada, ja maheda maitsega riisikad, mida võib tarvitada värskelt, kupatamata. Kibeda maitsega riisikatest tuntumad on tuntumad [[männiriisikas]], [[kaseriisikas]], [[kollariisikas]] ja [[tõmmuriisikas]]. Maheda maitsega riisikaid on vähem, nendest tuntumad on niiskeis kuusikuis kasvav [[kuuseriisikas]] ning temaga sarnanevad [[porgandriisikas]] ja [[veririisikas]], mis kasvavad vastavalt liivastes ja lubjarikastes männikutes.
