Tšornobõli katastroof: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub |
|||
22. rida:
'''Tšornobõli katastroof''', tuntud ka kui '''Tšornobõli tuumakatastroof''' ja '''Tšornobõli avarii''' (kasutatakse ka venepärast nimekuju '''Tšernobõl'''), oli avarii, mis toimus [[26. aprill]]il [[1986]] [[Nõukogude Liit|Nõukogude Liidus]] [[Ukraina NSV]]-s [[Tšornobõli tuumaelektrijaam]]as, [[Prõpjat]]i (vene keeles ‘Pripjat’) lähistel. Avarii oli [[Rahvusvaheline tuumaintsidentide skaala|rahvusvahelise tuumaintsidentide skaala]] järgi kõrgeima ehk 7. taseme õnnetus. XXI sajandi teise kümnendi seisuga oli see 2011. aastal toimunud [[Fukushima I AEJ tuumaõnnetus|Fukushima tuumaõnnetuse]] kõrval teine sama taseme tuumaõnnetus.
Tuumaelektrijaama 4. energiaploki reaktor plahvatas. Põhjused olid reaktori viimine ebastabiilsesse olekusse reaktori turvasüsteemide katsetamisel ning reaktori konstruktsiooni iseärasused. Ioniseeriva kiirguse tagajärjel said paljud inimesed [[Äge kiiritusmürgitus|
== Õnnetusest ==
29. rida:
== Katsetuse planeerimine ==
25. aprilli keskpäeval oli kavas seisata 4. reaktor plaaniliseks hoolduseks. Seoses sellega otsustati katsetada reaktori turvasüsteeme. [[RBMK-1000]] reaktor vajab pidevalt ringlevat vett senikaua, kuni tuumkütust jätkub. Ka reaktori avariilisel peatamisel peab jätkuma reaktori jahutusvee tsirkulatsioon.
Tuumajaama reaktoritel oli kolm varu-[[Diiselmootor|diisel]]generaatorit, mis pidid tagama veepumpade töö elektrikatkestuse korral, kuid need saavutasid veepumpade käigushoidmiseks vajaliku võimsuse 40-sekundilise viivitusega. Katsetuse käigus taheti kontrollida, kas reaktori avariilisel peatamisel suudab inertsist pöörlev auruturbiin anda piisavalt elektrit, et varugeneraatorite käivitumiseni hoida käigus reaktori veepumpi. Test viidi eelnevalt kahel korral läbi teistel reaktoritel, kuid negatiivsete tulemustega: turbiin ei genereerinud ergutusmähiste pingelanguse tõttu piisavalt kaua vajalikku võimsust. Turbiinidele tehti muudatusi ning oli vaja teha uusi katsetusi.
38. rida ⟶ 37. rida:
Plaanitud katsetustele tehti ettevalmistusi 25. aprilli päeval. Energiaploki elektriline võimsus oli 1 GW ning reaktori nominaalne soojuslik võimsus 3,2 GW ehk 3200 megawatti. Katsetuse läbiviimiseks oli vajalik reaktori 700–800 MW-ni vähendatud võimsus. Energiaploki päevane meeskond vähendas reaktori võimsust 50%, 1600 MW-ni, aga sel ajal lülitus välja üks Kiievi piirkonna elektrijaam ning [[Kiiev|Kiievi]] elektrivõrgu dispetšer nõudis katsetuse edasilükkamist, sest elektrit oli tarvis õhtuse nõudluse katmiseks. Tuumajaama direktor lükkaski katsetuse edasi ja reaktori võimsus jäi kuni katsetuse alguseni 1600 MW peale. 25. aprillil kell 23:04 lubas Kiievi dispetšer katsetust alustada. Ohutustesti läbiviimine jäi reaktori operaatorite õhtuse vahetuse ülesandeks. Aga õhtune vahetus ei olnud selleks katsetuseks valmistunud. Lisaks sellele sattus katsetuse oluline faas õhtuse ja öise vahetuse vahetusajale. Õhtuse vahetuse meeskonnal oli vähe kogemusi RBMK-tüüpi reaktoritega. Järgmise vahetuse juhtivinsener [[Anatoli Djatlov]] oli aga töötanud allveelaevade tuumareaktoritega ning osalenud ka eelmistel katsetel. Seepärast otsustati, et enne Djatlovi tulekut katsetust ei alustata.
Reaktoris tekib [[uraan]]i tuumade lagunemisel suures koguses [[jood]]i isotoopi [[jood-135]]. Isotoobi I-135 [[poolestusaeg]] on 6,57 tundi, sellest tekib [[ksenoon-135]]. [[Ksenoon|Xe]]-135 on potentsiaalne reaktorimürk. See on ülimalt efektiivne neutronite neelaja, seega aeglustab ahelreaktsiooni, mis vajab
Reaktori võimsus suurenes 200 MW-ni, mis oli vähem kui kolmandik eksperimendi juhendis ette nähtust, aga piisav turbiini ja pumpade tööks, ning katset jätkati. Reaktori võimsuse edasist tõusu ei võimaldanud reaktori kiireist režiimimuutustest tingitud Xe-135 isotoopide rohkus. Operaatorid tõstsid käsitsijuhtimisel täiendavalt kontrollvardaid reaktorist välja, et tagada reaktori püsiv võimsus. Kell 1:05 öösel lülitasid operaatorid katse jätkamiseks sisse täiendavad veepumbad ning suurendasid vee voolu reaktoris rohkem kui ohutusnõuded lubavad. Veevool ületas ohutuspiiri kell 1:19 öösel ja kuna ka vesi neelab neutroneid, siis reaktori võimsus kahanes veelgi. Sellele reageeris võimsuse automaatregulaator ja viis reaktorist täiendavalt kontrollvardaid välja. See tekitas eriti ohtliku olukorra: enamus kontrollvarrastest oli reaktorist välja tõmmatud ja ainus, mis kontrollis reaktsiooni, olid reaktsiooni käigus tekkivad Xe-135 isotoobid. Reaktori reaktiivsuse varu hinnang osutus valeks, sest operaatorid ei teadnud, et RBMK reaktori veeauru-reaktiivsus on reaktori väikesel võimsusel nii suur, kui see oli. Katastroofijärgsete mudelarvutuste ja katsetega selgus, et reaktoril oli sellel võimsustasemel väga kõrge positiivne veeauru-reaktiivsus.
51. rida ⟶ 50. rida:
Tundub, et selle ajani ei tajunud reaktori operaatorid mingit ohtu, vaid lihtsalt lõpetasid katse ning soovisid reaktori lõplikult peatada.
Kontrollvarraste sisestusmehhanism oli aeglane. Kontrollvarraste viimine täies ulatuses reaktori tuuma kestis 18–20 sekundit. Kontrollvarraste disaini eripära vähendas varraste allaliikumisel algselt neutronite neelamist varraste alumise otsa juures. See viis selleni, et SCRAM tegelikult suurendas reaktsiooni võimsust reaktori alaosas. Mõni sekund pärast AZ-5 sisselülitumist hakkas reaktori võimsus hüppeliselt kasvama. Siis hakkasid purunema kütusevardad ja ummistusid kontrollvarraste kanalid. Kontrollvardad kiilusid kinni, kui nad olid sisestatud alles 1/3 ulatuses, ning seega oli reaktsiooni võimatu peatada. 3 sekundiga kasvas reaktori võimsus üle 530 MW. Auru rõhk kasvas plahvatuslikult ja purustas jahutustorud. Mõne sekundi pärast järgnes teine, tugevam plahvatus, mille põhjus on ühe teooria järgi kriitilise massi ületamine mõnes purunenud reaktori osas. Teine võimalik seletus on
Djatlov väidab oma raamatus, et reaktori operaatorid ei rikkunud katsetuse käigus ühtegi reaktori juhtimise reeglit<ref name="KXU5m" />. Katse läbiviimise juhisest<ref name="acQfH" /> oli kaks olulist kõrvalekallet. Katseks valmistudes kahanes reaktori võimsus plaanitust väga palju väiksemaks ilmselt operaatori eksimuse tõttu, aga ka võimsuse regulaatori ebastabiilsuse tõttu reaktori väikesel võimsusel. Katse alustamiseks ei kasvatatud reaktori võimsust 700 MW-ni. Reaktori juhend ei lubanud reaktori võimsust 700 MW-ni kasvatada kiiremini kui poole tunniga ning reaktori omavajadusteks piisas 200 MW võimsusest. Kuivõrd reaktor oli kavas nagunii peatada, piirduti võimsuse kasvatamisega 200 MW-ni.
75. rida ⟶ 74. rida:
==Vaata ka==
*[[Kõštõmi plahvatus]] 29. septembril [[1957]]
*[[Tšernobõli samuraid]]
| |||