Tuhkatriinu (Rossini): erinevus redaktsioonide vahel

Teos levis peagi ka välismaale. Esimesena 1819. aastal Lissaboni, siis 1820. aastal Londonisse ja saksakeelse variandina Viinis. Edasi järgnesid etendused Pariisis (1822), Berliinis ja Moskvas (1825), Buenos Aireses ja New Yorgis (1826). Veebruaris 1844 oli see üldse esimene ooper, mida kunagi Austraalias esitati. Rossini eluajal etendati seda ooperit itaalia, inglise, saksa, vene, poola, prantsuse ja tšehhi keeles. Suurema osa 19. sajandist jagas ooper „Sevilla habemeaja” populaarsust. Pärast Rossini surma 1868. aastal hajus entusiasm selle ooperi vastu. Üheks põhjuseks oli, et ooper oli kirjutatud koloratuursopranilekoloratuursele kontraaldile ehk madalaimale naishäälele ja 19. sajandi teisel poolel oli selle hääleliigi esindajaid napilt. Tulemuseks oli, et teos kadus tasapisi teatrite repertuaarist ning oli peaaegu pool sajandit unustuses. Alles 1920. aastatel naasis „Tuhkatriinu” ooperimajade repertuaari ning on tänapäevad taas püsirepertuaari teos ning viimastel aastakümnetel silmnähtavalt populaarsem kui „Sevilla habemeajaja”.