Christine Nöstlinger: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
3. rida:
 
==Elust==
Nöstlinger pärines töölistelihtsast perekonnast, ta isa oli kellassepp ja ema lasteaednik. Sotsialistist isa pidi kannatama natside käes. Christine Nöstlinger tahtis pärast keskkooli lõppu minna õppima maalikunstnikuks, kuid asus siiski õppima tarbekunstiakadeemiasse tarbegraafika erialale. Pärast esimest abielu, mis lahutati, abiellus ta [[1961]]. aastal ajakirjanik Ernst Nöstlingeriga. Kirjanikul on kaks tütart, vanem neist pärineb esimesest abielust, kuid sündis juba teise abielu ajal<ref>Stefan Altschaffel: Zur Darstellung der Erziehungsproblematik unter besonderer Berücksichtigung des Generationenkonflikts in ausgesuchten Texten Christine Nöstlingers. GRIN Verlag, 2008, ISBN 9783640130177, peatükk 3: Autobiografische Aspekte bei Christine Nöstlinger, lk 59 j.e.</ref>.
 
Alates [[1970]]. aastast on ta avaldanud hulgaliselt raamatuid.
12. rida:
Christine Nöstlinger on kirjutanud üle 100 raamatu ning kuulub tuntuimate ja mõjukaimate lastekirjanike hulka saksa keeleruumis. Tema teoseid on tõlgitud väga paljudesse keeltesse ning autasustatud rahvusvaheliste auhindadega.
 
Kirjanikuteed alustas ta aastal [[1970|1970.]] aastal raamatuga "Die feuerrote Friederike" ("Tulipunane Friederike"). Kirjanik käsitles oma raamatutes eeskätt laste vajadusi ning puudutas [[autoriteet]]suse ja [[emantsipatsioon]]iküsimusi. Tema teostes leidub hulgaliselt autsaidereid, kelle abil kirjanik käsitleb üksinduse probleemi ("Austauschkind", "Vahetuslaps"), eneseotsinguid ("Gretchen Sackmeier"'', ''"Greteke Sackmeier") või puberteedikriisi ("Ilse Janda, 14"). 701970. aastatel tekkinud "realistlikule laste- ja noortekirjandusele" omaselt kerkivad Nöstlingeri raamatuis esile lapsevanemate abieluprobleemid – uuendus, mille üle tol ajal palju vaieldi.
 
Nöstlingeri loomingule on väga iseloomulikud ka poliitilised ja ühiskonnakriitilised jooned. Siin mängib olulist osa tema enda lapsepõlv, mil toimus [[teine maailmasõda]] (kajastub muuhulgas raamatutes "Maikäfer flieg!", 'Lenda, maipõrnikas!' ja "Zwei Wochen im Mai", 'Kaks nädalat mais'). Raamatutes "Wir pfeifen auf den Gurkenkönig" ("Me vilistame Kurgikuninga peale") ja "Rosa Riedl Schutzgespenst" ('Kaitseingel Rosa Riedl') kirjeldab ta groteskselt (perekondlikku) argifašismi. Üks kirjaniku põletavamaid teemasid on vastupanu ülbusele, allasurumisele ja igasuguses vormis ebaõiglusele. Tema lugude revolutsioonilis-didaktiline raev asendus viimastel aastatel lohutavama tooniga. Kasvatuslikku mõju Nöstlinger oma teostelt (enam) ei oodanud. Nöstlingeri on sageli nimetatud laste advokaadiks kirjanduses.<ref>[http://austria-forum.org/af/Wissenssammlungen/Biographien/N%C3%B6stlinger,_Christine Christine Nöstlinger, Austria-Forum]</ref>
 
Lisaks kirjakeelsetele on Nöstlinger avaldanud ka mõned murdes kirjutatud raamatud, näiteks [[1974|1974.]] aastal ilmunud luuleraamat "Iba de gaunz oaman kinda" ('Päris vaestest lastest', uustrükina [[1994]]. ja [[2009|2009.]] aastal "Iba de gaunz oamen Leit", 'Päris vaestest inimestest'). Ka tema ülejäänud tekstid – esseed, ajalehekolumnid, romaanid ja lüürika – sisaldavad nii viini argikeelt, uudissõnu kui humoorikalt loodud kunstkeelt ("Dschi-Dsche-i-Dschunior", "Wir pfeifen auf den Gurkenkönig"). See tõi esialgu kaasa mõistmatust ja kriitikat, kuid lõpuks õpiti tema keele eripärasid hindama ja tunnustama. Ka keele poolest on Nöstlingeri looming saksa laste- ja noortekirjanduse arengus ühtaegu nii polariseeriv kui esilekerkiv.
 
Vähem teada on fakt, et Nöstlinger on koostanud ka kolm kokaraamatut: "Mit zwei linken Kochlöffeln" ('Kahe vasaku supilusikaga'), "Ein Hund kam in die Küche" ('Koer tuli kööki') ja "Das Küchen-ABC" ('Köögi ABC').