Meerapalu lahing: erinevus redaktsioonide vahel

Samal hommikul saabusid kohale ''[[oberst]]'' [[Paul Gallas]], kelle vastutusalla kuulus Meerpalu ümbrus ja Narva ja Peipsi kaitse komandant [[207. julgestusdiviis]]i ülem [[kindralmajor]] [[Erich Hoffmann]], kes andis taandumiskäsu, ootamaks vasturünnaku organiseerimiseks vajalike lisajõudude saabumist. Sturmbannführer H. Riipalu oli aga teistsugusel arvamusel. Ta tegi ettepaneku, et antud olukorras oleks õigem hoopis kohene vasturünnak. Riipalut toetas Gallase [[adjutant]] [[leitnant]] parun [[Engelhardt]], Eestist pärit [[Baltisakslased|baltisaksla]]ne, kes oli oma hariduse saanud eesti sõjakoolis ja mõistis ohvitserina H. Riipalu kavatsusi. Hoffmann jäi sellega lõpuks nõusse ja määras Riipalu [[Jõepera (Meeksi)|Jõepera]] ja [[Emajõgi|Emajõe]] suudme vahelisel alal asuvatest üksustest moodustatud võitlusgrupi ülemaks.

H.Harald Riipalu alustaski kohe ettevalmistusi vasturünnaku organiseerimiseks. Terve päev kulus vaenlase läände suunatud läbimurrete riivistamiseks ja olukorra kontrolli alla saamiseks. Selleks saatis H.Harald Riipalu Meerapalusse [[tank]]i- ja õhutõrjeallüksustega tugevdatud 4. kompanii. Tehti ka [[maastikuluure]]t, korrastati Meerapalust taganenud üksusi ja täiendati Kuuste Omakaitse allüksuste relvastust.

Samal ajal saadi Võru Omakaitsepataljonist teade, et [[Jõepera (Meeksi)|Jõeperas]] oli maabunud Punaarmee [[pataljon]]isuurune üksus. See tähendas, et lahingut tuli nüüd jätkata kahes erinevas kohas. H. Riipalu saatis oma pataljoni 1. kompanii kiirmarsil Jõeperasse[[Jõepera (Räpina)|Jõepera]]sse, kus see asus kella 8 paiku vaenlase üksuste vastu lahingusse, suunaga lõunasse. Eesti Diviisi õhukaitsemeestel oli õnnestunud Jõeperas vaenlast Lämmijärve kaldal kinni hoida ning peatselt alustas Jõeperast lõunas vasturünnakut ka äsja sinna saabunud Ida-Preisi [[11. Ida-Preisi jalaväediviis]]i 44. jalaväerügemendi pataljon. Veidi pärast kella 13 oli olukord Jõeperas lahendatud, sillapeal olnud vene üksus oli purustatud.