Erinevus lehekülje "Valev Mere" redaktsioonide vahel

P
Orzełi juhtumist sai Mere edukalt arenenud karjääri häbiväärne lõpppunkt. Soonpää kajastab ka seda, etä Pätsi režiim ja valitsusringkonnad nägi paljus Meres süüd, et Eesti sattus N. Liidu survepoliitika keerisesse. Kolonelleitnant Alfred Luts mainib oma mälestustes lakooniliselt, et "Poola allveelaeva põgenemise asjus toimetati kohe juurdlus ja süüdi leiti olevat Merejõudude juhataja mereväekapten V. Mere ja Merejõudude staabi ülem mereväekapten R. Linnuste. Mõlemad ohvitserid tagandati ametist ja vabastati sõjaväeteenistusest."<ref>[https://www.riigikontroll.ee/LinkClick.aspx?fileticket=mm7sXVC-7QE%3d&tabid=312&mid=927&language=et-EE&forcedownload=true Väljavõte Sõjavägede Staabi 1. osakonna ülema kolonelleitnant Alfred Lutsu mälestustest (pdf)]</ref> Samas Martin Kelder kurtis, et "Mere ei saa ise aru, missugune põgenemise fakti tähtsus."<ref>https://www.err.ee/980923/karl-soonpaa-paevik-17-18-septembril-1939-aastal</ref> Sõjaminister, kindral [[Paul Lill]] ütles Soonpääle, et "üks rumal inimene, nagu Mere, võib teha väga suurt kahju riigile".<ref>https://www.err.ee/980927/karl-soonpaa-paevik-19-septembril-1939-aastal</ref>
 
Pärast 1940. Eesti okupeerimist Nõukogude Liidu poolt 1940. aastal Mere tegutses kaubalaevastiku kirjas meremehena. ENSV Meretranspordi Keskuse juhataja A.[[August HanHansen]] nimetas ta mootorpujeka „Õrne“ kapteniks. Saksa okupatsiooni ajal ta töötas kaubalaevakaptenina nt Kriegsmarine puksiiril „Steinort“. Mere läks Saksamaale 22. septembril 1944 [[Suur põgenemine|Suure põgenemise]] ajal. Viimased eluaastad Mere põdes halvaloomulist aneemiat ja ta suri [[Göttingeni ülikool]]i kliinikus.<ref>https://dea.digar.ee/cgi-bin/dea?a=is&oid=jarvateatajaew19381005&type=staticpdf</ref>
 
== Auastmed ==
387

muudatust