Tšornobõli katastroof: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
17. rida:
Plaanitud katsetustele tehti ettevalmistusi 25. aprilli päeval. Energiaploki võimsus oli 1 GW ning reaktori nominaalne soojuslik võimsus 3,2 GW. Katsetuse läbiviimiseks oli vajalik reaktori 700–800 MW-ni vähendatud võimsus. Energiaploki päevane meeskond vähendas reaktori võimsuse 200 MW-ni, aga sel ajal lülitus välja üks Kiievi piirkonna elektrijaam ning [[Kiiev|Kiievi]] elektrivõrgu dispetšer nõudis katsetuse edasilükkamist, sest elektrit oli tarvis õhtuse nõudluse katmiseks. Tuumajaama direktor lükkaski katsetuse edasi. 25. aprillil kell 23:04 lubas Kiievi dispetšer katsetust alustada. Ohutustesti läbiviimine jäi reaktori operaatorite õhtuse vahetuse, mis ei olnud selleks katsetuseks valmistunud, ülesandeks ning katsetuse oluline faas sattus õhtuse ja öise vahetuse vahetusajale. Õhtuse vahetuse meeskonnal oli vähe kogemusi RBMK-tüüpi reaktoritega, nad olid eelnevalt töötanud fossiilkütuse-elektrijaamades. Vahetuse juhtivinsener [[Anatoli Djatlov]] oli aga töötanud allveelaevade tuumareaktoritega ning osalenud ka eelmistel katsetel.
Reaktoris tekib raskete tuumade lagunemisel suures koguses isotoopi [[jood-135]]. Isotoobi I-135 [[poolestusaeg]] on 6,57 tundi, sellest tekib [[ksenoon-135]]. Xe-135 on potentsiaalne reaktorimürk. See on ülimalt efektiivne neutronite neelaja, seega aeglustab ahelreaktsiooni. Kui Xe-135 aatom neelab neutroni, siis muutub see stabiilseks Xe-136-ks, mis enam neutroneid ei neela. Normaalse võimsusega reaktsioonil saavutatakse tasakaal, mille käigus Xe-135 "põletatakse" reaktori kõrges neutronite voos sama kiiresti, kui I-135 laguneb. Neljanda energiaploki reaktor oli töötanud poolel võimsusel juba pool ööpäeva, mis tõstis ksenoon-135 taset reaktoris. Reaktori võimsuse ja seega neutronite voo kiirel langetamisel kiirenes ka I-135 lagunemisprotsess ning tekkis suures koguses Xe-135 isotoope – kiiremini, kui tekkis Xe-136 isotoope. Reaktori peatamise selles faasis tegi operaator vea ja viis reaktori kontrollvardad liiga sügavale, vähendades nii reaktori võimsust 30 MW-ni – umbes viiele protsendile plaanitud eksperimendi alustamiseks vajalikust. Et reaktori võimsus uuesti soovitud tasemele kasvatada, lülitati automaatne võimsuse regulaator välja ja hakati reaktori võimsust järsult kasvatama, tõstes
Reaktori võimsus suurenes 200 MW-ni, mis oli vähem kui kolmandik eksperimendi juhendis ette nähtust, aga piisav turbiini ja pumpade tööks, ning katset jätkati. Reaktori võimsuse edasist tõusu ei võimaldanud reaktori kiireist režiimimuutustest tingitud Xe-135 isotoopide rohkus. Operaatorid tõstsid käsitsijuhtimisel täiendavalt kontrollvardaid reaktorist välja, et tagada reaktori püsiv võimsus. Kell 1:05 öösel lülitasid operaatorid katse jätkamiseks sisse täiendavad veepumbad ning suurendasid vee voolu reaktoris rohkem kui ohutusnõuded lubavad. Veevool ületas ohutuspiiri kell 1:19 öösel ja kuna ka vesi neelab neutroneid, siis reaktori võimsus kahanes veelgi. Sellele reageeris võimsuse automaatregulaator ja viis reaktorist täiendavalt kontrollvardaid välja. See tekitas eriti ohtliku olukorra: enamus kontrollvarrastest eemaldati ja ainus, mis kontrollis reaktsiooni, olid reaktsiooni käigus tekkivad Xe-135 isotoobid. Reaktori reaktiivsuse varu hinnang osutus valeks, sest operaatorid ei teadnud, et RBMK reaktori veeauru-reaktiivsus on reaktori väikesel võimsusel nii suur, kui see oli. Katastroofijärgsete mudelarvutuste ja katsetega selgus, et reaktoril oli sellel võimsustasemel väga kõrge positiivne veeauru-reaktiivsus.
| |||