Gladiool: erinevus redaktsioonide vahel

'''Gladiool''' (''Gladiolus'') ehk kodumaiste liikide korral '''kuremõõk''' on ühepoolsete tähkjate või kobarjate õisikute ja mõõkjate lehtedega mugulsibultaimede perekond võhumõõgaliste (Iridaceae) sugukonnast. Võhumõõku on kokku umbes 300 erinevat liiki, mis looduslikult on levinud Aafrikas, Euroopas, Sise- ja Lääne-Aasias, eriti rohkesti Vahemeremail. Eestis kasvab looduslikult vaid üks liik - niidu-kuremõõk (G. imbricatus). Iluaianduses kasvatatakse hübriidse päritoluga aedkuremõõga ehk gladiooli (G. x hybridus) peaaegu kõigis värvitoonides sorte, mis on ka külmaõrnad. Gladioolid on suurepärased aia- ja lõikelilled. Gladiooli sibula headus sõltub eelkõige tema suurusest. Mida suurem sibul, seda kindlamini tagab see Teile ilusad õied suve teisel poolel. Kaubandusvõrgus, samuti postikataloogides pakutakse peamiselt kolme suurusjärgu suureõieliste gladioolide sibulaid: 10/11, 12/14, 14/+ jne (ümbermõõt sentimeetrites). Sibulad suurusega 10/11 õitsevad küll istutusjärgsel suvel, kuid õitsemine on tagasihoidlik. Kui kasvukoht on halvasti valitud, või juhtub äärmiselt vihmane, ehk ka vastupidi – põuane suvi olema, võib juhtuda, et õis jääb nägemata. Sibulad suurusega 12/14 õitsevad tavaliselt rikkalikult, õisik on normaalsuurusega, vars tugev ja võimalik saada normaalse suurusega tütarsibulaid. Sibulad suurusega 14/+ õitsevad samuti nagu eelmise suurusjärgu sibulad, kuid nad kasvatavad sageli kaks õisikuvart. Samuti annavad paremaid tütarsibulaid. On juhtunud, et inimene tellib kataloogist odavad lillesibulad, jätab kahe silma vahele sibulate suuruse ning on hiljem ebameeldivalt üllatunud. Mugulsibulate hind ja suurus käivad kindlasti käsikäes. Hinnavõrdlust saab teha sama sordi ja sama suuruse korral. Gladioolide mugulsibulate headust näitab ka nende seisund ja välimus. Mugulsibula pinnal ei tohiks olla mädanikku ega hallitust. Masinkoristatud mugulatel on sageli pindmised mehaaniliste vigastuste jäljed. Need peaksid olema kenasti armistunud, aga mitte läbivad või sügavad. Sobiv aeg gladioolide mugulsibulate istutamiseks on siis, kui muld on piisavalt soojenenud ning öökülmade oht enamjaolt möödas. Eesti oludes seega alates maikuust. Kui toomingas algab õitsemist, võib ka gladioole hakata maha panema. Kui sirel lõpetab õitsemist, siis selleks ajaks peaksid gladioolide mugulsibulad mullas olema. Gladioolide kasvukoht tuleks valida selliselt, et ta oleks tuulte eest kaitstud, kuid päikesele avatud. Pinnas peaks olema vett hästi läbilaskev, kerge lõimisega huumuserikas liivsavi muld. Gladiool ei talu pinnases seisvat vett, samuti võib kiratsemist põhjustada läbikuivanud pinnas. Gladioolide majesteetlikud õisikud sobivad suurepäraselt nii aiailuks kui ka vaasi lõikelilleks. Suureõielised gladioolid võib tinglikult jagada kolme rühma: