Galina Višnevskaja: erinevus redaktsioonide vahel

Originaaluurimuslik hinnang ("õnneks") välja
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub
Originaaluurimuslik hinnang ("õnneks") välja
10. rida:
Galina kasvas üles [[Kroonlinn]]as vanaema Darja Ivanova hoole all. Elati [[ühiskorter]]is, see oli tol ajal ainus võimalus. Korter oli viietoaline, igas toas elas eri perekond – kokku 14 inimest, kes kõik kasutasid ühist kööki, väljakäiku ja vannituba. Seda peeti veel väikese elanike arvuga korteriks, teistes oli elanikke tunduvalt rohkem.<ref name="FKoe2" />
 
Koolis esines Galina kõigil kontsertidel ja sai hüüdnimeks Artisti-Galka. Peamiselt tuli muidugi laulda ülistavaid laule [[Stalin]]ist, [[Lenin]]ist ja võitmatust [[Punaarmee]]st, kuid tänu lauluõpetajale tutvus Galina ka ilusama repertuaariga. Kümnendaks sünnipäevaks kinkis ema Galinale [[Pjotr Tšaikovski]] [[ooper]]i "[[Jevgeni Onegin (ooper)|Jevgeni Onegin]]" plaadikoplekti ja [[grammofon]]i.<ref name="F5T5N" /> Esimest korda elus kuulis Galina ooperit ja sattus sellest täielikku lummusesse. Ta õppis terve ooperi pähe, oskas kõiki partiisid ja koore. Kummalisel kombel sai "[[Jevgeni Onegin (ooper)|Jevgeni Onegin]]i" Tatjanast hiljem Višnevskaja esimene ooperiroll [[Moskva Suur Teater|Suure Teatri]] laval.{{lisa viide}}
 
[[1941]]. aastal teenis Galina isa nõukogude sõjaväelasena [[Eesti]]s ja kutsus tütre koolivaheajal endale [[Tartu]]sse külla. Sealne elu paistis tüdruku jaoks jahmatavalt erinev kodusest: inimesed käisid ilusasti riides, sõid maitsvat toitu, elasid omaette korterites, tänavad olid puhtad. Poest sai osta ilusad kingad ja Galina suureks üllatuseks müüja tänas teda ostu eest. Tartus juhtus Galina nägema [[küüditamine|küüditamisaktsiooni]]. Neljateistaastase Nõukogude lapsena ei saanud ta toimuvast aru, kuid hiljem mõistis selle hukka ning tundis häbi oma kodumaa juhtide ja ametnike tegevuse pärast.<ref name="2LG2M" />
20. rida:
[[1944]]. aasta suvel abiellus Galina noore meremehe Georgi Višnevskiga. Juba nädalapäevad hiljem sai selgeks, et see oli viga. Kaks kuud kestnud abielust jäi Galinale ainult nimi, millega ta hiljem maailmakuulsaks sai.<ref name="mDdz1" />
 
1944. aastal läks Galina seitsmeteistaastasena tööle [[Leningradi operetiteater|Leningradi operetiteatrisse]].<ref name="fr8VX" /> Massistseenides ja kooris esinedes sai alguse tema lavakarjäär. Teatritrupp sõitis mööda [[Venemaa]]d ringi, esinedes sõjaväeosades, mängides jääkülmades klubides ja magades kus juhtus. Galinal oli hea mälu ja kogu repertuaar jäi talle pähe. Tänu sellele sai temast peagi solist, kes esines peamiselt [[subrett|subretirollides]], kuna peaosa täitmiseks ei olnud tema hääles ülemisi noote. See teater oli Galinale ainsaks tõeliseks kooliks.{{lisa viide}}
 
[[1945]]. aastal abiellus Galina teatri direktori Mark Rubiniga, kes oli temast kakskümmend aastat vanem.<ref name="swCWa" /> Peagi jäi naine rasedaks, kuid jätkas endiselt tohutu töökoormusega ringreisidel osalemist. Kui jõudis kätte aeg sünnitada, ei õnnestunud Galinal saada haiglakohta ja kaks ööpäeva lamas ta valudes haigla sünnitustoas linaga kaetud laual. Sündis poeg, kes sai nimeks Ilja.<ref name="NthBd" /> Pärast sünnitust algas [[eklampsia]] ja mädane [[rinnanäärmepõletik]]. Sellegipoolest saadeti Galina koju, kus ta ei suutnud kõrge palaviku tõttu voodist tõusta ega lapse eest hoolitseda. Selles lootusetus olukorras ilmus välja Galina isa koos oma järjekordse naisega. Ta nägi oma tütre rasket olukorda, kuid jättis juba kolmandat korda tütre saatuse hooleks. Laps sai mürgistuse ja seedehäired ning kuna [[antibiootikum]]e ei olnud kuskilt saada, suri kahe ja poole kuu vanusena. Kahe nädala pärast sõitis teater uuesti turneele ja Galina võeti poolsurnuna kaasa. Kui tal parem hakkas, asus ta jälle tööle nagu koormahobune. Ta oli sel ajal üheksateistaastane.<ref name="8kQwU" />
32. rida:
[[1952]]. aasta mais sattus Galina juhuslikult [[Suur Teater|Suure Teatri]] noorterühma konkursile. Ta läbis edukalt kolm vooru ja võeti teatri noorterühma vastu.<ref name="tWkbH" /> Kuid konkursi läbimine oli ainult pool võitu – kõige olulisem oli täita [[KGB]] ankeet (ligi kakskümmend lehekülge). Galina isa, kes oli muidu tõeline [[marksism|marksist]] ja [[Stalinism|stalinliku]] võimu tubli sabarakk, oli rääkinud seltskonnas [[Stalin]]i kohta anekdoodi ning seetõttu poliitilise [[§ 58]] alusel süüdi mõistetud. Sellise süüdistusega inimese sugulast Suurde Teatrisse tööle ei võetud. Seetõttu kirjutas Galina ankeeti, et isa jäi sõja ajal kadunuks. Pärast kolmekuulist ootust, lootuse kaotust ja hirmu saabus [[telegramm]], et ta on Suurde Teatrisse vastu võetud. Galina Višnevskajast oli saanud maailma ühe parima teatri laulja.<ref name="MvY4q" />
 
Kui Galina isa [[1956]]. aastal pärast Stalini surma kinnipidamiskohast tagasi tuli, läks see veendunud [[kommunism|kommunist]] kõigepealt Suure Teatri kaadriosakonda kaebama, et tütar oli ankeedis valetanud. Kuid õnneksajad olid ajad juba veidi muutunud.<ref name="NQMnd" /> Selliseid Galina isa taolisi ebardeid sünnitas nõukogude riik, kus juba maast madalast õpetati lastele, et oma pereliikme peale kaebamine on õilis ja kangelaslik tegu, isegi kui tagajärjeks on vanemate vangistamine või hukkamine. Galina Višnevskaja toob oma elulooraamatus välja tõsiasja, et [[Nõukogude Liit|Nõukogude Liidus]] anti välja määrus, mis seadustas [[surmanuhtlus]]e üle 12-aastastele lastele.<ref name="EigNh" /> Maailma ajaloos ei ole palju selliseid riike, kus täiskasvanud võivad seaduse alusel lapsi maha lasta.{{lisa viide}}
 
Isegi siis, kui Višnevskaja laulis juba Suures Teatris peaosi ja valitsuse bankettidel pakuti tema esinemisi kui magustoitu, elas ta koos Markiga endiselt [[ühiskorter]]i köögitaguses kitsukeses toas. Lisaks pidid kõik Suure Teatri lauljad läbi tegema [[KGB]] värbamise. Ka Višnevskajat hakkasid ühel ajal piirama KGB töötajad, kes nõudsid oma salakavalal moel, et ta hakkaks koputajaks ja esitaks pealekaebusi kolleegide juttude ning tegude kohta. Väidetavalt pääses Galina sellest võimatust olukorrast, kuna tolleaegne [[NSV Liidu Ministrite Nõukogu]] esimees [[Nikolai Bulganin]], kes oli temasse armunud, andis [[KGB]]-le korralduse Višnevskaja rahule jätta.<ref name="3U0AW" />
42. rida:
Järgnevatel aastatel tegi Višnevskaja palju tööd, käis külalisetendustel välismaal (see sai nõukogude artistide jaoks võimalikuks alles [[1950. aastad|1950. aastatel]]) ja osales plaadistustel. Kõik see toimus lapseootuse ja -kasvatamise ning olmeprobleemide kõrvalt, sest [[1956]]. aastal sündis tütar Olga ja [[1958]]. aastal tütar Lena.<ref name="KfKL5" />
 
Nõukogude Liidus tuli pärast päevatööd tormata kauplustesse, et mitu tundi toiduainete ja muu eluks vajaliku pärast järjekordades trügida. Pärast saagiga koju jõudmist pidi tubli nõukogude naine üles näitama eriliselt loovat mõtlemist, et sellest sodist midagi söödavat kokku keeta. [[Nikita Hruštšov|Hruštsov]] oli lubanud, et [[kommunism]] jõuab kätte [[1980]]. aastal, kuid Višnevskaja avastas [[1970. aastad|1970. aastatel]] mööda Venemaad ringi sõites, et Moskvast väljaspool kehtis mõnes kohas veel toiduainete ostmiseks kaardisüsteem.{{lisa viide}}
 
Višnevskaja ja Rostropovitš olid sõbralikes suhetes [[Dmitri Šostakovitš]]iga, keda nad väga austasid ja armastasid ning üritasid toetada olukorras, kus teda võimude poolt pidevalt taga kiusati. Nad tegutsesid aktiivselt tema teoste ettekandmise nimel ja aitasid [[partituur]]e välismaale toimetada.<ref name="FUNzA" />
 
[[1968]]. aastal tutvusid Slava ja Galina [[Aleksandr Solženitsõn]]iga. Tal ei olnud normaalset elukohta, kus rahulikult kirjutada. Seetõttu asus Solženitsõn [[1969]]. aastal Galina ja Slava kutsel elama nende suvilasse.<ref name="epDPJ" /> [[1970]]. aastal sai Solženitsõn [[Nobeli auhind|Nobeli auhinna]] ja tema tagakiusamine Venemaa ajakirjanduses sai uue hoo sisse. Rostropovitš otsustas Solženitsõni kaitseks välja astuda, koostas kirja ja saatis selle kõigile tähtsamatele ajalehtedele.{{lisa viide}}
 
Pärast seda algas nende tagakiusamine. Rostropovitš aeti Suurest Teatrist minema, aegamööda tehti lõpp kõigile välisreisidele, pealinna orkestritel keelati kutsuda teda mängima või dirigeerima, Leningradis ja Moskvas ei antud soolokontsertideks saale (ta sai esineda ainult provintsis) jne. Tihti toimus kokkulepitud kontserdist äraütlemine viimasel minutil, mis mõjus eriti masendavalt, kusjuures mõlemale poolele valetati. Višnevskajale teatris töötamisel takistusi ei tehtud, kuid riigi keskajalehed temast enam ei kirjutanud, tema häält ei olnud kuulda ei raadiost ega televiisorist või kui raadiost tema häält lasti, siis ei nimetatud tema nime. Niimoodi püüdsid võimud luua nende ümber [[vaakum]]i, justkui ei oldaks neist huvitatud ja nende looming oleks tarbetu.<ref name="UZPoQ" />
 
[[1974]]. aastal otsustasid nad, et ei kavatse rohkem alandusi taluda, ja palusid [[Leonid Brežnev|Brežnevilt]] luba kaheks aastaks välismaale sõita. Luba saadi, kuid ei olnud mingit tagatist, et seda ära ei muudeta. Seega tuli kiiresti tegutseda.<ref name="6URuW" /> Rostropovitš sõitis varem ära ja Višnevskaja koos tütardega järgnes kahe kuu pärast, kui Olga eksamid olid tehtud. [[KGB]]-d ja järgnevaid ebameeldivusi kartmata tuli teda lennujaama saatma palju austajaid lihtsate inimeste hulgast.{{lisa viide}}
 
Višnevskaja ja Rostropovitš elasid edaspidi peamiselt [[Ameerika Ühendriigid|Ameerika Ühendriikides]] ja [[Prantsusmaa]]l.<ref name="8pdMN" /> [[1978]]. aastal võeti neilt „nõukogude kodaniku nime teotava tegevuse tõttu“ [[Nõukogude Liit|Nõukogude Liidu]] [[kodakondsus]] ja riiklikud autasud.<ref name="WOLIu" /> [[1990]]. aastal, pärast mitme kultuuritegelase palvet, anti Višnevskajale ja Rostropovitšile tagasi Nõukogude Liidu kodakondsus ning tühistati otsus riiklike autasude äravõtmise kohta. Mõlemad loobusid kodakondsuse tagasi võtmisest teatades, et nad ei ole palunud seda ära võtta ega tagasi anda. Višnevskaja elas surmani [[Šveits]]i passiga.{{lisa viide}}
 
1990. aasta veebruaris tuli Višnevskaja tagasi Venemaale, temast sai [[Moskva konservatoorium]]i auprofessor. [[1993]]. aastast alates tegutses ta draamanäitlejana ja tegi filmirolle.<ref name="nqhBe" /> Alates [[2002]]. aastast tegutses ta Moskvas Galina Višnevskaja Ooperilaulu Keskuse juhatajana.<ref name="XsU5l" /> Abikaasa Mstislav Rostropovitš suri [[2007]]. aastal.<ref name="kmszN" />
60. rida:
== Looming ==
 
Višnevskaja esimesed rollid [[Suur Teater|Suures Teatris]] olid Tatjana [[Pjotr Tšaikovski]] ooperis "[[Jevgeni Onegin (ooper)|Jevgeni Onegin]]", Leonore [[Ludwig van Beethoven]]i ooperis "[[Fidelio]]" ja Kupava [[Nikolai Rimski-Korsakov]]i [[ooper]]is "Lumehelbeke".<ref name="0IEK0" /> Kõik need osad sobisid suurepäraselt tema olemuse, avatud loomuse, nooruse ja õiglustundega ning tõid talle edu. Tol ajal oli kombeks ooperite stseene ümber teha, et need vastaksid ideoloogilistele ettekirjutustele. Lisaks lavastati palju kaasaja- või revolutsiooniteemalisi oopereid, kuhu pandi osalema teatri parimad jõud. Lauljad teenisid nende etenduste pealt suuri [[preemia]]id, kuid publikut need saali ei toonud.{{lisa viide}}
 
[[1950. aastad|1950. aastatel]] valmisid suurepärased rollid: Cherubino [[Wolfgang Amadeus Mozart]]i ooperis "[[Figaro pulm]]", Katharina [[Vissarion Šebalin]]i [[ooper]]is "Tõrksa taltsutus", peaosad [[Giuseppe Verdi]] ooperites "[[Aida]]" ja "[[Traviata]]" ning [[Giacomo Puccini]] ooperis "[[Madama Butterfly]]", Marfa [[Nikolai Rimski-Korsakov]]i "[[Tsaari mõrsja]]s", Liza [[Pjotr Tšaikovski]] ooperis "[[Padaemand]]". [[Tosca]] rollis ei suutnud Višnevskaja ennast kaua aega ette kujutada, kuid hiljem sai sellest üks tema lemmikrolle. Suure Teatri [[repertuaar]] oli üsna piiratud, aastakümneid mängiti samu etendusi.<ref name="O8Mvb" />
66. rida:
Višnevskaja kontsertrepertuaari hulka kuulusid [[Modest Mussorgski]] "[[Surma laulud ja tantsud]]". Selle tsükliga jõudis Višnevskaja oma lavalise ja vokaalse meisterlikkuse haripunkti. Ta oli elus palju surma näinud ja mitu korda ise surmasuus olnud. Surmast lauldes suutis ta kõiki kujundeid vaimusilmas ette kujutada ja lavalisse vormi valada. [[Dmitri Šostakovitš]] pühendas Višnevskajale "Surma laulude ja tantsude" [[orkestratsioon]]i.<ref name="VKd2N" />
 
Lisaks pühendas [[Dmitri Šostakovitš]] Višnevskajale [[Šaša Tšornõi]] värssidele kirjutatud [[vokaaltsükkel|vokaaltsükli]] "Satiirid" [[sopran]]ile ja [[klaver]]ile. Kuna oli oht, et seda ei lubata esitada kriitlise sõnumi tõttu nõukogude võimu suhtes, lisati pealkirjale sõna "Minevikupildid", et ei tekiks seost kaasajaga. Ometi säilis viimse hetkeni hirm, et teos võetakse eeskavast maha. Pärast esiettekannet tõusis saalis mitte ainult kisa, vaid lausa möirgamine ja nõuti kordamist. Seda teost [[Nõukogude Liit|NSV Liidus]] ei avaldatud ja Višnevskaja oli kaua aega selle ainus esitaja. Alles pärast ilmumist välismaal trükiti see ära ka [[Nõukogude Liit|Nõukogude Liidus]].<ref name="5baNR" /> Višnevskaja loomingulist eripära silmas pidades kirjutas Dmitri Šostakovitš veel vokaaltsükli [[Aleksander Blok]]i luuletustele ja [[14. sümfoonia]], mis on pühendatud [[Benjamin Britten]]ile.{{lisa viide}}
 
[[1959]]. aastal sõitis Višnevskaja koos riikliku [[sümfooniaorkester|sümfooniaorkestriga]] esimest korda [[Ameerika Ühendriigid|Ameerika Ühendriikidesse]] külalisetendustele, kus publik teda ovatsioonidega vastu võttis. Kriitikud panid ta ühte patta tolleaegsete parimate lauljatega ja ta sai pakkumisi järgmisteks esinemisteks.<ref name="gLXBj" /> Järgmise viieteist aasta jooksul välismaal käies ei näinud ta tegelikult midagi peale hotellide ja ooperiteatrite, alati eelseisvaks etenduseks keskendudes. Töögraafik oli tihe, kuna artisti välismaale saates pidi kultuuriministeerium võimalikult lühikese ajaga temast kõik välja pigistama, et tema pealt võimalikult palju raha teenida. Välismaal maksti muidugi hästi, kuid enamiku sellest võtsid võimud endale ja artistile jäi kätte rangelt kindlaks määratud palgamäärale vastav summa. Sellegipoolest olid välisreisid ainus võimalus materiaalseid hüvesid nautida.{{lisa viide}}
 
Višnevskaja ja [[Mstislav Rostropovitš]] andsid ka koos kontserte, kuigi kahel nii suurel tähel ei olnud lihtne koos esineda. Tavaliselt jõudsid nad lavale üksteise peale vihastena, kuna proovidest ei olnud midagi välja tulnud, kuid liitusid esimestest taktidest peale ühiseks tervikuks ja hakkasid muusikalist kahekõnet pidama. Kontserdipublik oli vaimustuses imepärasest duetist ja Rostropovitši hoolitsevast suhtumisest oma abikaasasse. Keegi ei aimanud, millised lahingud neil kodus käisid ja et terve proovide aja nad ainult tülitsesid.<ref name="oZbrZ" />
 
[[1965]]. aastal hakati [[Lenfilm]]is tegema filmooperit [[Dmitri Šostakovitš]]i ooperi "[[Katerina Izmailova]]" ehk "[[Mtsenski maakonna Macbeth]]" põhjal. Višnevskaja sai selles peaosa.<ref name="44nj0" /> See ooper oli [[1936]]. aastal nõukogude ametliku ideoloogia poolt pihuks ja põrmuks tehtud ning kaua aega seda [[Venemaa]]l ei mängitud. Palju probleeme tekitas filmis olev voodistseen. Kuigi näitlejate kinnikatmise ja palja ihu varjamisega nähti suurt vaeva, hakkas pärast filmi ekraanile jõudmist ikkagi saabuma hulgaliselt kirju pahastelt nõukogude kodanikelt, kus kurdeti, et [[Nõukogude Liit|Nõukogude Liidus]] näidatakse ooperit, kus naine magab mehega ühes voodis. Film oli küll halvasti helindatud, kuid sellegipoolest suurepärane linateos. Kahjuks pärast Višnevskaja lahkumist Nõukogude Liidust seda enam ekraanile ei lastud. Filmi alguses üles loetud osatäitjate hulgas tema nime ei ole.{{lisa viide}}
 
[[1961]]. aastal sai Višnevskaja tuttavaks [[Benjamin Britten]]iga. Sellest sai alguse südamlik sõprus ja muusika-alane koostöö. [[Benjamin Britten|Britten]] kirjutas oma "[[Sõjareekviem]]i" [[aaria]] spetsiaalselt Višnevskaja jaoks.<ref name="0ENzD" /> Selle esmaesitus pidi toimuma [[1962]]. aasta mais [[Londoni Kuninglik Ooper|Londoni Kuninglikus Ooperis]]. Vahetult enne seda sai aga teatavaks, et Višnevskajal ei lubata seal esineda põhjusel, et nõukogude naisel ei sobi poliitilise helitöö ettekandmisel sakslaste ja inglastega kõrvuti seista.<ref name="07lqS" /> [[1963]]. aasta jaanuaris laulis ta seda ikkagi [[London]]is [[Royal Albert Hall]]i laval ja tegi samal ajal heliplaati. [[1965]]. aasta suvel veetis Benjamin Britten koos Galina ja Slavaga puhkuse Venemaal ning [[Armeenia]]s. Nende muljete põhjal kirjutas ta vokaaltsükli, mille pühendas Galinale ja Slavale.{{lisa viide}}
 
[[1976]]. aastal anti Nõukogude Liidus välja raamat Višnevskaja lemmikdirigendist [[Aleksander Melik-Pašajev]]ist, kellega ta oli aastaid meeldivat koostööd teinud. Seal meenutatakse "[[Aida]]" etendust, kuid [[Aida]] osatäitjat ei mainita. Kõikide esietenduste puhul, kus Višnevskaja kaasa tegi, on nimetatud üksnes tema [[dublant]]ide nimed.<ref name="cdpqY" /> Samal aastal anti välja [[Suur Teater|Suure Teatri]] 200. aastapäeva juubelialbum, kust on Višnevskaja nimi ja fotod välja kraabitud. Suure Teatri ajaloost püüti kustutada tema jälgi, minnes selleni, et tema fotod visati teatri arhiivist prügimäele, kust austajad need üles korjasid ja saatsid talle [[Pariis]]i.{{lisa viide}}
 
[[Eksiil]]is elades esines Višnevskaja maailma suurimates teatrites, lavastas ooperietendusi. [[1982]]. aasta oktoobris toimus tema lavalt lahkumise etendus Pariisis [[Palais Garnier]]' ooperimajas. See oli ooper "[[Jevgeni Onegin (ooper)|Jevgeni Onegin]]", mida juhatas Mstislav Rostropovitš.<ref name="foYRn" />
10 756

muudatust