Fran Drescher: erinevus redaktsioonide vahel

{{ToimetaAeg|kuu=oktoober|aasta=2006}}{{Lisaviiteid|kuu=aprill|aasta=2020}}

Ta on tuntud oma nasaalse hääle, "kuulipildujanaeru" ning [[Queensi aktsent|Queensi aktsendi]] ([[New Yorgi murre]]) poolest.{{lisa viide}}

Fran kasvas üles koos vanematega New Yorgis Queensis. Fran õppis [[Hillcresti Keskkool]]is [[Jamaica (New York)|Jamaica]] linnajaos. Ta oli usin õppija ning kaasõpilaste seas üsna populaarne. Ta unistas näitlejaks saamisest. Ta lõpetas kooli [[1975]].{{lisa viide}}

Kooli järel otsustas Fran oma mõtted teoks teha ja alustas koos oma tollase kavaleri (ja hilisema abikaasa) [[Peter Marc Jacobson]]iga hoolikalt karjääri rajama. Selle asemel, et kohe ummisjalu [[Hollywood]]i tormata, õppis Drescher end esmalt ilutegijaks, hakkas tööle [[kosmeetika|kosmetoloogina]]. 17-aastasena oli tal juba oma väike salong, mille eripäraks olid üllatavalt odavad (5 dollarit näo pealt) juustelõikused. Unistused ei kadunud muidugi kuhugi. Aasta hiljem tekkis tal võimalus osaleda John Travolta kuulsaks teinud filmis "Laupäevaõhtune palavik", kus Drescher sai endale kõrvalosa.{{lisa viide}}

Fran Drescher on osanud menu nautida, sest seni oli ta näinud vaid häda ja viletsust. Tõepoolest, enne "Nannyt" polnud tal eriliselt millegagi hõisata: üksikute märkimisväärsete episoodide kõrvale mahtus kari läbipõrumisi ja mõõnaperioode. Frani põhiprobleem seisnes selles, et tema päritolu oli kuulda ja näha kilomeetrite tagant. New Yorgi Queensi tööliskvartalis 10. septembril 1957. aastal sündinud ja kasvanud tüdruk kõneles veelgi jubedamat noo yawki kui Roger Rabbitt, ja nii kõvasti, et tema häälega võis kas või klaasi lõigata. Nüüd tagantjärele vaadates (=kuulates) oli see just tema vinguv hääl, mis ta kuulsaks tegi!{{lisa viide}}

Unistused ei kadunud muidugi kuhugi. Aasta pärast jättis Fran käärid ja lokitangid kus see ja teine, kui sai endale välja kaubelda väikese kõrvalosa John Travolta täheks teinud tantsufilmis "Laupäevaõhtune palavik". Edasine karjäär aga ei edenenud loodetud määral ja järgnevate pikkade aastate väikesed episoodid erineva tasemega filmides ei tõotanud läbimurret. Üheks takistuseks oli muidugi Frani hääl ja kõnemaneer.{{lisa viide}}

Näitlejatar püüdis vabaneda oma kohutavast aktsendist ja vinguvast hääletoonist, kuid siis ei saanud ta üldse mingit tööd. "Olen õige osav murrakuid järele aimama. Ainus, mida ma teha ei oska, on normaalsel viisil kõnelda," tunnistab Fran. "Minu agent, õpetajad ja kõik sõbrad soovitasid aastaid, et mul tuleb igal juhul vabaneda kriiskavast häälest, kui ikka tahan näitlejaks saada," meenutab Drescher. Näitlemisest oli ta aga unistanud juba siis, kui oli vaevalt kõndima õppinud. Seega ei tulnud tal mõttessegi muuta oma tulevikuplaane. Ta käis hoolega kõnetehnikatundides ja püüdis õppida kaunilt rääkima. "Minu kõne muutus väga aeglaseks. Ühes stuudioproovis öeldi mu agendile: "Fran räägib väga kenasti, kuid pisut liiga venitades – meie sari kestab ainult kaheksa tundi, Frani tekstiga tuleks seda aga mitmekordistada!" Siis otsustasin, et mul tuleb luua või leida tegelaskuju, kes räägib sama pööraselt kui mina."{{lisa viide}}

"[[Nanny]]" oli aastatel 1993–1999 üks menukamaid USA peresarju.{{lisa viide}}

Sheffieldi perekonnas on kõige suurem hääleõigus jäetud kergelt ropu suuga lapsehoidjale Fran Fine'ile, kes seda ka täiel määral kasutab. Nojah, juba Molière'i näidendites oli teenijatel rohkem nuppu kui isandatel. Muuseas, käesoleval ajal on mitmed maad, sealhulgas Venemaa, teinud oma "Nanny"-versiooni, mis õige täpselt kopeerib originaali.{{lisa viide}}

Umbes aasta hiljem, 1993. aasta sügisel jõudis eetrisse "Nanny", "Mary Poppinsi" või "Heliseva muusika" stiilis lugu harimatust ent heasüdamlikust Queensi tüdrukust, kes proovireisijana satub rikka leskmehe Maxwell Sheffieldi ([[Charles Shaughnessy]]) perre ja hakkab lapsehoidjaks, mis leidis õige ruttu oma vaatajaskonna eri vanusegruppidest ning tal läks paremini kui enamikul USA kõrgemalt hinnatud ''show''del. Drescher kandideeris kahel korral isegi [[Emmy]] ja [[Kuldgloobus]]e auhinnale.{{lisa viide}}

Kohe algusest peale tegi Fran kõigile selgeks asja, et temal on kõiges sarja puutuvasse (ja ka mittepuutuvasse!) sõnaõigus. Näitlejakolleegid räägivadki, et Drescher oli väga nõudlik, terane ja üksikasjalik kõige suhtes, mis ekraanilt paistis. Ta vahetas isegi võileivad, taldrikud või küpsised Sheffieldi söögilaualt, kui need "ei näinud nii välja", nagu staar ette kujutas!{{lisa viide}}

Kui sari sai alguse, arvasid paljud, et see tugineb nii- või naamoodi näitlejatari enda eluloole. Osaliselt on see tõesti nii, sest Drescher ristis mitmed sarja tegelased talle kallite sugulaste järgi. Enda ja Fran Fine'i sarnasusest toob näitlejatar välja ainult New Yorgi tööliskvartali, kus nad mõlemad lapsepõlve veetsid. <ref name="Y98cy" /> Fran Drescher mõtleb igat sõna kõneldes teletegelaste elu lihtsusest, sest tema elu on mitmelgi puhul olnud sünge ja segane.{{lisa viide}}

Drescher ja tema abikaasa said kogeda tõelist õudust, mida peadpööritav edu, uhke kodu või igavene armastuski ei suuda mälust täielikult ära kustutada. 1980ndate keskel tungisid kaks relvastatud röövlit nende New Yorgi koju, sidusid Peteri kinni ja vägistasid Frani. Näitlejatar ei meenuta meelsasti toimunut, kuid tõdeb, et juhtunu tõstis pinnale palju minevikku maetud asju.{{lisa viide}}

*1996. aastal valiti ajakirja People poolt üheks kaunimaks inimeseks 50 samasuguse seas.{{lisa viide}}

*Äri: Fran Drescher on osanik firmas, mis levitab USAs delikatesse.{{lisa viide}}

*Frani koer Chester "mängis" aeg-ajalt "Nanny" sarjas. Koer suri [[2000]]. aastal 19-aastasena. Drescher on öelnud, et Chester on parim asi maailmas, mida ta 500 dollari eest on saanud.{{lisa viide}}

15-aastaselt tutvus ta Peter Marc Jacobsoniga, kellega ta [[4. november|4. novembril]] [[1978]] 21-aastaselt abiellus. Nad lahutasid [[1999]].{{lisa viide}}

Hiljem on tema kaaslased olnud Gary Oseany (1999) ja Michael Angelo (sündinud 1974; alates suvest 1999).{{lisa viide}}