Christian Ackermann: erinevus redaktsioonide vahel

'''Christian Ackermann''' (sündis [[Königsberg]]is; suri [[1710]] [[Tallinn]]as) oli Eesti barokiajastu skandaalseim ja andekaim [[puunikerdaja]], kes murdis end välja aastasadu püsinud tsunftisüsteemist ning kelle töökojas valmisid aastatel 1680–1710 peaaegu kõik Eesti tähelepanuväärsemad kirikusisustuselemendidkirikute sisustuselemendid: altariseinad, kantslid ja vappepitaafid, samuti krutsifiksid ning väidetavalt ka Eesti kontekstis unikaalne Tallinna Rootsi-Mihkli kiriku baptisteerium.<ref name="Z04HO" />

Christian Ackermann saabus Tallinna 1670. aastate algul ning asus kutsutud kujurisellina tööle Tisleritetislerite ja puunikerdajate ameti meistri [[Elert Thiele]] nikerdustöökojas.<ref name=":0" /> Pärast Thiele surma [[1674]]. aastal abiellus Ackermann meistri lese Anna Martensiga. Laulatus toimus [[Oleviste kirik]]us [[22. aprill]]il [[1675]]. aastal. Tallinna kodanikuks oli Ackermann saanud kaks päeva varem.<ref name="H1A6D" />

1670. aastate lõpul lahkus Ackermann ühes perekonnaga varem Elert Thielele kuulunud majast ([[Olevimägi|Olevimägi 4]]) ning asus elama ja töötama Tallinna linna piiridest väljas pooleväljapoole, kuhugi [[Toompea]] kanti,<ref name=":1" /> kust temanijõudsid jõudisidtemani ka jõuka aadelkonna, ja isegi kuninglikud tellimused (Tallinna Toomkiriku alatriseinaltarisein).

Ackermann elas Tallinnas sündmusterikkal ajal. Lisaks sellele, et ta elas läbi 1684. aastal [[Toompea tulekahju]], kaotas selles kogu oma varanduse ning osales hoonete taastamistöödes (vähemalt sisustuse osas), märkas ta ilmselt ka linnas toimuvat: kindlasti koges ta Tallinnas [[Püha Kanuti gild|Kanuti]] ja [[Oleviste Gild|Oleviste gildi]] ühendamisest (1675), lahutamisest (1681) ja taasühendamisest (1699) ning Rootsi valitsuse, [[Tallinna raad|Tallinna rae]] ja gildide vahelisest võimuvõitlusest tekkinud pingeid;<ref name=":2" /> Aastatel 1696–1697 oli Ackermann tunnistajaks suurele näljahädale ning maalt linna saabuvatele põgenike hulkadelepõgenikehulkadele;<ref name=":2" /> Enne [[Põhjasõda|Põhjasõja]] puhkemist, kui Rootsi riik püüdis organiseerida Tallinna kindlustamist, tuli temalgi ilmselt osaleda linna kindlustustöödel<ref name=":2" /> ja Põhjasõja aastatel anda oma majas ulualust Rootsi sõjaväelastele;<ref name="bfChy" /> [[1704]]. aasta venelaste sõjakäik Tallinna alla ja sellesellest sündmustsündmusest tekkinud ärevus pidi puudutama ka Ackermanni. [[1710]]. aastal puhkenud [[katk]] aga jäi ilmselt meistrile viimaseks katsumuseks. Epideemia tohutu puhang oli põhjuseks, miks ei suudetud enam kirikumeetrikasse üles tähendada kõikide surnute nimesid ning miks Ackermanni täpne surmaaeg pole teada.

Ilmselt ei tunnetanud Tallinna tislerite amet esialgu Ackermanni ohtliku konkurendina. Asi läks tõsisemaks siis, kui tsunftimeistrid märkasid, et Ackermann kasutab abitööjõudu ja tema jõudlus kasvab. Vabameistrina võis ta maksta abilistele palka vastavalt oma enda äranägemisele ning seetõttu hakkasid [[sell]]id tsunftimeistrite juurest lahkuma. Samuti ei tahtnud tislerid leppida sellega, et ennast puunikerdajaks nimetanud ja oma tööd tisleri tööle vastandanud Ackermann kasutas tislerisellide abi.<ref name=":3" /> Nähes, et nad ei suuda Ackermanni kui konkurenti ohjata, hakkasid tsunftimeistrid teda [[tsunft]]i meelitama.<ref name=":3" /> Ackermann jäi aga endale kindlaks ning arvatavasti selleks, et vabaneda linna tsunftimeistrite vaenust ja leida vabameistrina avaramaid teenimisvõimalusi, läks ta Tallinnast ära elama-töötama Toompeale.

Kuigi Ackermann tegutses Tallinnas/Toompeal enam kui kolm aastakümmet ning tema töökojas on valmistatud suur hulk nikerdustöid, on vähe andmeid vabameistri abilistest. Ackermannile on abiks olnud tislerisell, hilisem Tallinna Tisleritetislerite ameti meister E. Helmers,<ref name="vcrFL" /> endine Elert Thile sell ja hilisem tsunftimeister JochannnJohann Gieseken.<ref name=":0" /> Kolmas mees, kes ilmselt on mõnda aega töötanud Ackermanni töökojas, on Toompeal tegutsenud kujur [[Hinrich Martens]].<ref name=":0" /> Võimalik, et Ackermanni töökojas on teinud tisleritööd ka Paul Unsehl, Herman Berens, Sven Lund, Jochann Friederich ja Hinrich Petersohn.<ref name=":0" />

Ackermannil on olnud arvatavasti kolm töökoda. Esimene neist oli endine Elert Thiele oma, mille ta päris abielludes meistri lesega abielludes.<ref name=":0" /> Pärast Tallinna linnast lahkumist, sisustas Ackermann 1670. aastate lõpul või 1680. aastate algul uue töökoja, mis hävis 1684. aastal aga Toompea tulekahjus. Seetõttu tuli Ackermannil sisustada taas uus, seekord kolmas töökoda. Võimalik, et pärast hulgast tisleritöövahenditest ilmajäämist Ackermann oma töökotta tisleriselle enam ei palganud. Tema kodumaal, Ida-Preisimaal, oli tavaline, et tislerid ja puunikerdajad töötasid eri töökodades ning tegid vajaduse korral koostööd.

Puunikerdajana oli Ackermann erakordselt produktiivne. Koos tisleritega on ta teinud töid nii sakraal- kui profaanhoonete tarvis, nii aadlike kui linnakodanike tellimusel. Tema töökojast pärineb vähemalt seitsme Eesti kiriku [[altarisein]], kuue [[kantsel]], ühe [[ristimiskamber]] ja kellatahvli ornamentaalne-figuraalne dekoor ning kaks nikerdatud [[Krutsifiks|Ristilöödu]] kuju. Samuti võib Ackermanni nimele kirjutada kolme nikerdatud ukse([[Portaal (arhitektuur)|portaali]]) ja ühe vankri tegemise ning suure hulga [[Vappepitaaf|(vapp)epitaafide]] nikerdamise. Võib arvata, et Ackermann on teinud ka töid, mis kunstiajaloolastele on kunstiajaloolastele jäänud tundmatuks. Tõenäoliselt on hävinud mitmed profaanse iseloomuga tööd.