Gustave Flaubert: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
lisatud JÄRJESTA (booster)
Eemaldatud muudatus 5602728, mille tegi Pelmeen10 (arutelu)
Märgis: Eemaldamine
1. rida:
{{ToimetaAeg|kuu=august|aasta=2006}}
[[Pilt:Florence Nightingale.jpg|pisi|Florence Nightingale]]
[[Pilt:Gustaw Flaubert.jpg|pisi|Gustave Flaubert]]
'''Florence Nightingale''' ([[12. mai]] [[1820]] – [[13. august]] [[1910]]) oli inglise põetaja ja õde, keda peetakse kaasaegse haiguspõetuse ehk [[õendus]]e rajajaiks. Teda on kutsutud ka "'''daamiks lambiga'''". Tema sünnipäev on kuulutatud [[Rahvusvaheline Õdede Nõukogu|Rahvusvahelise Õdede Nõukogu]] poolt rahvusvaheliseks õdede päevaks.
'''Gustave Flaubert''' [güst'aav flob'eer] ([[12. detsember]] [[1821]] – [[8. mai]] [[1880]]) oli prantsuse proosakirjanik. Eriti on tuntud tema realistlik romaan "[[Madame Bovary]]" ja ta piinlikult hoolikas pühendumus raamatu stiilile, mille parimaks näiteks tema lõputu "parima sõna" ja puhta kunsti otsing.
 
== Iseloom ==
[[Krimmi sõda|Krimmi sõjas]] (1853–1856) oli Nightingale haigete ja viga saanud sõdurite põetaja. Tema mitmed kirjeldused sõdurite [[laatsaret]]tide viletsast olukorrast pälvisid avalikkuses suure tähelepanu. Ta kritiseeris eriti laatsarettide vähest puhtust, värske õhu vähesust, soojuse ebapiisavust, toiduvaliku ühekülgsust ja sõdureile antavast ebapiisavast puhkuseperioodist. Nightingale kritiseeritud puudujääkide parandamine vähendas oluliselt sõdurite suremust välihaiglates.
Flauberti iseloomu on kirjeldatud mitmeti. Ta oli uje, äärmiselt tundlik ja samas ülbe. Sama vastuolulisus märgib ka tema isiksust; ta oli lapsepõlvest saati ebakindla tervisega ja äärmiselt neurootiline. See priske hiiglane oli tegelikult inimpõlgur ja elust tülgastunud. Tema vihkamine, mis algas lapsepõlves, arenes peagi maaniaks.{{lisa viide}}
 
== Elulugu ==
Aastal [[1907]] pälvis ta esimese naisena Teeneteordeni.
Flaubert sündis [[Ülem-Normandia]]s [[Rouen]]is. Tema isa, kes sai Dr. Larivière'i prototüübiks romaanis "Madame Bovary", oli Rouenis kirurg; ema pärines ühest vanast [[Normandia]] perekonnast. Flaubert sai hariduse kodulinnas ja ei lahkunud sealt 1840. aastani, mil ta läks [[Pariis]]i õigusteadust õppima. Flaubert oli nooruses täis elujõudu ja ujedat sarmi, entusiastlik, kuid ilma ambitsioonideta.
 
Flaubert armastas maaelu ja Pariis oli talle äärmiselt ebameeldiv. Ta tutvus [[Victor Hugo]]ga ja 1840. aastal reisis ta [[Püreneed]]esse ja [[Korsika]]le. Naasnud Pariisi, raiskas ta oma aega unistades, elades aristokraatlikult. 1846. aastal hülgas Flaubert Pariisi ning õpingud ja asus Roueni lähedale [[Croisset]]'sse, kus ta elas koos emaga. See mõis, [[Seine]]'i kaldal asuv imeilus maja, sai Flaubert'i koduks kogu ülejäänud eluks. Aastatel 1846–1854 oli tal armulugu luuletaja [[Louise Colet]]'ga; Flaubert'i kirjad naisele on säilinud siiani. Siiski on see vaid väike episood kirjaniku elus, kes kunagi ei abiellunud. Tema tähtsaim sõber sel perioodil oli [[Maxime du Camp]], kellega Flaubert reisis 1846. aastal [[Suurbritannia]]sse ning 1849 [[Kreeka]]sse ja [[Egiptus]]esse. See reis jättis talle sügava mulje. Alates sellest ajast, vältimaks juhuslikku Pariisi sattumist, ei lahkunud ta enam eriti Croisset'st.
{{commons|Category:Florence Nightingale}}
 
1849. aasta septembris kirjutas Flaubert "Püha Antoniuse kiusatuse", mida peab meistriteoseks, ja luges selle ette [[Louis Bouilhet]]'le ja Maxime du Campile, lubamata neil vahele segada või soovitusi anda. Pärast lugemise lõpetamist käskisid nad aga Flaubert'il kirjutatu tulle visata, kuna see olevat lootusetu ja korratu.
 
Aastal [[1850]] alustas Flaubert "Madame Bovary" kirjutamist, mis kestis viis aastat. Romaan trükiti seeriatena [[1856]]. aastal ([[eesti keel]]es 1934) ning see tõi autorile kohtuasja (teda kahtlustati ebamoraalsuses, kuid tunnistati kohtus süütuks). Kui "Madame Bovary" koguteosena ilmus, sai see sooja vastuvõtu osaliseks. [[1858]]. aastal külastas Flaubert [[Kartaago]]t, et koguda materjali uue romaani "Salambo" tarvis.
{{JÄRJESTA:Nightingale, Florence}}
 
[[Kategooria:Meditsiiniõed]]
Järgmisena võttis Flaubert uurimise alla kaasaegsed kombed, ning kasutades oma mälestusi lapsepõlvest ja noorusest, kirjutas romaani "Tundekasvatus". See avaldati [[1869]] (eesti keeles 1972). Selle ajani oli Flaubert'i era- ja tööelu võrdlemisi õnnelik, kuid peagi tabas teda ebaõnn. [[1870]]. aasta sõja ajal okupeerisid Preisi sõdurid kirjaniku maja. Flaubert'i parim sõber suri; 1872 kaotas kirjanik ema ning tema olukord muutus väga raskeks. Flaubert nautis haruldast intiimsõprust [[George Sand]]iga ja vahel kohtus ta Pariisi sõpradega, näiteks [[Émile Zola]] ja [[Ivan Turgenev]]iga, kuid miski ei peletanud Flaubert'i elust kurbust ja melanhooliat. Ta ei lõpetanud siiski kirjutamist, töötades sama intensiivselt ja suure põhjalikkusega. "Püha Antoniuse kiusamine", mille katkendeid oli avaldatud juba 1857, saadeti tervikuna trükki 1874. aastal. 1877. aastal avaldas Flaubert pealkirjata jutukogu "Trois contes" ehk "Kolm lugu": "Un Cœur simple", "La Légende de Saint-Julien l'Hospitalier" ja "Hérodias". Kirjanik veetis ülejäänud elu, nähes vaeva [[satiir]]ilise teose kirjutamisega, mis naeris välja kasutuid teadmisi ja keskpäraseid inimesi, kuid see jäi lõpetamata. Romaan on sünge ja segadusseajav ning sai pealkirjaks "Bouvard ja Pécuchet" (1881). Flaubert pidas seda oma meistriteoseks.
[[Kategooria:Suurbritannia inimesed]]
 
[[Kategooria:Sündinud 1820]]
Flaubert vananes kiiresti ja suri 8. mail 1880. Kirjanik maeti pere hauaplatsile Roueni surnuaeda.
[[Kategooria:Surnud 1910]]
 
== Kirjandus ==
* [[Franz Schiller]], "Lääne-Euroopa uue aja kirjandusajalugu", II köide, tõlkinud [[August Annist]] ja [[Heiti Talvik]], RK "Teaduslik Kirjandus", [[Tartu]] [[1941]], lk 93–108
* [[Oskar Kuningas]], "Gustave Flaubert ja eesti lugeja" – [[Looming (ajakiri)|Looming]] [[1971]], nr 12, lk 1903–07
* [[Albert Trummal]], "Flaubert'i kaks-kolm mõttekest" – Looming [[1980]], nr 11, lk 1611–16
* Albert Trummal, "Raamat eimillestki" ("Bouvard ja Pécuchet") – [[Keel ja Kirjandus]] [[1981]], nr 11, lk 684–689
* [[Ilmar Vene]], "Gustave Flaubert inimesena" (essee) – [[Akadeemia (ajakiri)|Akadeemia]], [[1989]], nr 5, lk 1105–36; nr 6, lk 1329–60; nr 7, lk 1553–1600
* [[Roberto Calasso]], "Kahekümnenda sajandi eelmäng" (romaanist "Bouvard et Pécuchet"), tõlkinud [[Mailis Põld]] – [[Vikerkaar (ajakiri)|Vikerkaar]] [[2006]], nr 1/2, lk 88–93
* [[Charles Baudelaire]], "Mõtisklusi minu kaasaegsetest", tõlkinud [[Katre Talviste]], [[Ilmamaa]], Tartu [[2010]], lk 64–76 ("Gustave Flaubert'i "Madame Bovary"")
* [[Ott Ojamaa]], "Armastus seaduslikus abielus", Ilmamaa, Tartu 2010, lk 251–262(romaani "Tundekasvatus" järelsõna kordustrükk)
* [[Paul Bourget]], "Esseid kaasaja psühholoogiast", tõlkinud [[Heete Sahkai]], [[Tallinn]], [[Loomingu Raamatukogu|LR]] [[2011]], nr 21–23, lk 56–82 (essee "Gustave Flaubert")
* [[Erich Auerbach]], "Mimesis. Tegelikkuse kujutamine õhtumaises kirjanduses", tõlkinud [[Kalle Kasemaa]], Ilmamaa, Tartu [[2012]], lk 598–609
* [[Marcel Proust]], "Valik esseid", tõlkinud [[Triinu Tamm]], [[Loomingu Raamatukogu]] [[2015]], nr 28–30, lk 88–102 (essee "Flaubert'i "stiili" asjus")
 
== Välislingid ==
* [[Jüri Talvet]], [http://www.epl.ee/news/kultuur/romaaniulikool-gustave-flaubert-tundekasvatus.d?id=51123610 Romaaniülikool: Gustave Flaubert "Tundekasvatus"] – Eesti Päevaleht 20. märts 2008, lk 28
 
[[Kategooria:Prantsuse kirjanikud|Flaubert, Gustave]]
[[Kategooria:Sündinud 18201821|Flaubert, Gustave]]
[[Kategooria:Surnud 19101880|Flaubert, Gustave]]